(Must leeder) · Kobekollenhüüm - paksenevad rakuvaheruumidega kokku puutuvad rakukestade piirkonnad Sklerenhüüm on sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas (joonis). Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud, vaid üksikutel liikidel jäävad need tselluloosseteks. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud: · Sklereiidide - kestad on tugevasti puitunud, pooridega läbistatud ja silmatorkavalt kihilised. · Niinekiud - on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud. · Puidukiud - asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad, kuni 1,5 mm pikkused. Juhtkoed. Ainete transport taime maapealsete ja maa-aluste organite vahel toimub mööda juhtkudesid. Juurte kaudu
Asub varre siseosas (joonis). Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud, vaid üksikutel liikidel jäävad need tselluloosseteks. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud. 1. Sklereiidide ehk kivisrakkude kestad on tugevasti puitunud, pooridega läbistatud ja silmatorkavalt kihilised. Sklereiide võib leida idioblastidena põhikoes, kuid need võivad moodustada ka väga tugeva koe näiteks luuviljaliste seemnes või sarapuupähklis. Kivisrakkude kuju
Viljaliha läbivad juhtkimbud, millest osa kuulub sigimikule, osa aga hüpantiumile. Kroonlehtedesse suundunud juhtkimpude (asuvad viljalehtede vahekohtades) ning viljalehtede tippudes paiknevate emaka juhtkimpude vahelt läbib viljaliha nõrgemini või tugevamini märgatav piir sigimikust ja hüpantiumist tekkinud kudede vahel. Enamasti on igas sigimikupesas kaks seemet, harva vähem või rohkem. Pirni õunviljale on omane sklereiidide rohke esinemine. Mari (bacca) esineb näiteks maavitsalistel (Solanaceae). Tomati (Lycopersicon esculentum) kultuursortidel on mari moodustunud rohkem kui kahest viljalehest, kuigi maavitsalistele on iseloomulik kahe viljalehe esinemine.