uurijad peavad olulisemaks pigem üleüldisi sotsiaalseid huvisid kui üksikpatsiendi omi, ning kuigi need üleüldised huvid on ka olulised näiteks tuleviku perspektiivis, on patsientide huvide varjujätmine (või jäämine) piisavalt oluline probleem. Lisaks ei saa unustada, et neis katsetes osalevad patsiendid ei ole lihtsalt ainult vabatahtlikud, vaid reaalsete kaebustega inimesed. On raske uskuda, et näiteks kõik skisofreenikuks diagnoositud isikud oleks sajaprotsendiliselt võimelised adekvaatselt hindama võimalikke riske ja kasu, mis kliinilises katses osalemisega kaasneksid ning peab arvestama, et seega ei saa nad viimaseks tegelikult alati ka arvestatavat nõusolekut anda. Miks sellist eetilist küsimust võiks nimetada just konfliktiks, on see, et tegelikult on psühhiaatrilistes uurimustes juhtumeid, kus platseebo kontrollkatsetes on platseebo efekti tase kõrge
Sisuline mõttevahetus riigi ja kodaniku/elaniku vaheliste suhete olemuse ning nende suhete reguleerimise üle ei puudu päriselt, aga harva liginetakse debatis mõttele, et ÜLE VAADATA JA LÄBI ARUTADA TULEKS RIIGI JA INIMESE VAHELISTE SUHETE PÕHIALUSED. Mitte nii nagu nõukogude ajal, et üksikuid pisipuudusi suurepärases sotsialistlikus süsteemis tohtis ju leida, aga süsteemi õigsuses kahtleja tunnistati sisevaenlaseks või välisvaenlase käsilaseks või sundravile allutatavaks skisofreenikuks. Tuleb tunnustada viimasel ajal aktiveerunud kriitikat nii konkreetsete õigusemõistmise episoodide üle kui ka seadusloome heitlikkuse üle. Ühiskond on õiguskaitsesüsteemi probleemsusest häiritud, aga see süsteem on ennast niivõrd tsementeerinud, et kõik süsteemis osalejad (peale ohvrite) on huvitatud ebaefektiivse status quo säilitamisest ja selle õigustamisest. Kriitika annab tunnistust sellest, et ühiskonna usaldus õiguskaitsesüsteemi vastu mureneb
annaabi.ee 
