Isokrates Ateenast oli sofistide Protagorase ja Gorgiase õpilane. Poliitiliselt vaadetelt oli ta Demosthenese vastane, kuna esindas Makedooia-meelsete parteid. Ta kõne ,,Panegyrikos" järgi kujunes pangeüürikast Kreekas üldmõiste, mis tähendas tervituskõnet pidulikel kokkutulekutel. Et need kõned olid oma laadilt ülistuskõned, hakati Rooma keisriigi ajal panegüürikaks nimetama kõiki kiidukõnesid. 4.saj lõpul eKr tekkis kreeka filosoofias suund, mida nim skeptitsismiks. Skeptikute koolkonna algatas Pyrrhon, kes pani oma filosoofiale aluse ajal, mis ta teenis Aleksander Suure vägedes ning käis Indias. Seal märkas ta, et inimeste veendumused on erinevad ning ei saa kuidagi öelda, et ühel rahval oleksid need õigemad kui teistel. Vastukaaluks kõigele, mida ühes kohas usutakse, on mujal inimesi, kes usuvad vastupidist, ning enamasti on mõlema poole argumendid võrdselt head. Ühtki seletust ei saa pidada teistest tõesemaks.
meelesignaali või kaugstiimulit ehk välismaailma objekti ennast. Quine empiristina ei ole nõustunud väliste objektidega kui tõendusmaterjaliga, Davidson seevastu rõhutab, et peale arusaamatuse seose ärrituse ning vaatluslause tähenduse vahel kätkeb see vahetegu endas ka "empirismi kolmandat dogmat, nimelt eristust sissetuleva "toore" sisu ning seda tõlgendava mõisteskeemi vahel. Pealegi jätab selline empirism ikkagi võimaluse skeptitsismiks. Kaugstiimuli käsitaja meie tõendusmaterjalina ehk teisisónu, epistemoloogiline eksternalism aga lubab tema meelest neid probleeme vältida. Paraku ei ole Davidsoni meelest quine'ilik närvilõpmete empirism ning eksternalism ühitatavad." Lause empiiriline sisu Quine'i empirismi kirjeldamiseks on tark seostada seda Quine'i enda poolt välja toodud empirismi arengu "viie teetähisega" empirismi sajanditepikkuse ajaloo vältel." Kõigepealt
ka siis, kui teda ennast toas ei ole. See tähendab, et teoreetiliselt võib kahtluse alla seada kõike, mida ei saa tõestada. Ainukeseks valdkonnaks, mida ei saa kahtluse alla seada on aprioorne teadmine. Ei saa kahelda aritmeetikas - näiteks selles, et 1+1=2, kui lähtuda kümnendsüsteemist. Praktilises elus lähtutakse neist uskumustest, mis näivad olevat piisavalt põhjendatud, nõudmata tõestusi. Skeptitsismi on nimetatud ka agnostitsismiks. Sellisel juhul nimetatakse skeptitsismiks kahtlemist teadmise võimalikkuses. Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks kuigi see sõna tähistab ka lihtsalt kahtlejat inimest, kellele on omane skepsis. Sõna skepsis tähistab ka skeptitsismi (seda põhiliselt antiikfilosoofia skeptiliste koolkondade nimetusena). Hilisantiikajal tähendas skeptik filosoofi, kes kõige kohta otsustustest hoidub. Sõna skeptik pärineb kreeka keelest (skeptikos ,,vaatlev, uuriv"). Põhimõtteliselt tuleks iga filosoofi
kriitilisel loominguperioodil. Ta tunnistab “Prolegomenas”, et David Hume oli see, kes sai tema äratajaks “dogmaatikauimast”. Seda aga just oma küsimuseasetusega, mitte selle tulemusega, milleni Hume`i arutluskäik jõudis. Sest Hume teeb filosoofia põhimõistete, peamiselt põhjuslikkuse mõiste, analüüsi põhjal järelduse, et metafüüsika kui teaduslik teadmine on inim- tunnetusele kättesaamatu. Sellist positsiooni nimetab Hume ise ja Kant tema järel skeptitsismiks. Skeptitsism on aga järeldus, millega Kant ei soovi nõustuda. Vt. Probleemsituatsiooni kirjeldust “Prolegomena …” eessõnas. Teisalt on skeptitsism positsioon, mis oli kujunenud reaktsioonina senini üldlevinud dogmatismile. Kant püüab leida sellist filosoofilist positsiooni, mis lubaks ületada dogmatismi, sattumata seejuures aga skeptitsismi, nagu see oli juhtunud Hume`iga. Oma filosoofilist positsiooni nimetab ta kriitiliseks filosoofiaks
inimühiskonnas ei toimuks samasugust võitlust nagu loomariigis (,,Kõikide sõda kõikide vastu" ,,Bellum omnium conten ommas"). Ei või üksteist maha tappa (nagu hunt jänest) ja loodud riik peab jälgima, et inimesed sellest kinni peaks ja kaitsma õigusi, karistama. 2) Ratsionalism tunnetuse aluseks peetakse mõistust. Mõistusele rajanev tunnetamine. Rajajaks peetakse prantsuse filosoofi R.Decartes (1596-1650). ,,Mõtlen, järelikult olen olemas". Nimetatakse ka uusaja skeptitsismiks - kahtlemise filosoofia on ratsionalismi ideeliseks aluseks. Decarts oli metoodiline, põhikindel kahtleja ,,ainus asi milles ei saa kahelda, on kahtlus ise". Ta sai väga hea hariduse Jesuiitide kolleegiumis, aadli perekonnast pärit. Nõrk tervis, tehti talle õppeasutuses privileeg ei pidanud osalema füüsilistes harrastuses. Põhimõtted: 1) ta ei võta iialgi vastu ühtegi riikliku ametit (ometi võttis ta vastu Rootsi alaealise kuninganna Kristiina koolitaja koha),
annaabi.ee 
