Iga uus olümpia ületas eelmise. Pariis vaimustas pärast Antwerpenit, siis tuli imeilus Amsterdam Euroopa südames. Päikeseline California oma Los Angelesega jäi 1932. aastal küll Euroopa jaoks veidi kaugeks, kuid sportliku arengu seisukohalt olid need paljuski novaatorlikud mängud. Isegi ülemaailmne majanduskriis ei suutnud peatada spordi üldist arengut. Saabus aasta 1936 ja Berliin. Senipeetuist suurimad ja võimsamad mängud. Kuid täistribüünide ja skandeeriva rahva kõrval märgati järjest rohkem haakristi-lippe. Berliin oli kui kõue-eelne päikeseloojang, mis kuulutas edasisi sündmusi. Ja järgmist olümpiat ei tulnudki. Ei tulnud ka ülejärgmist. Kümned ja sajad spordikuulsused langesid kas lahinguväljal, hukati vangilaagrites või näljutati surnuks tööpataljonides. Oma medalid ja kuulsus jäi võitmata paljudel suurtel sportlastel, kes väärinuks olümpiamedaleid, kuid ei saanud neid iial. Uute
Ülemnõukogu hoonest oli otseühendus Raadiomajaga ja võimalus otseülekandeks, siis sujus kõik ladusalt. Eetris olevad Eesti Raadio saated katkestati ja eetris kõlas valitsusjuhi üleskutse rahvale: ,,Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!" Juba minutite jooksul hakkasid eestlased massiliselt Toompeale valguma. Kuna ka sõjavägi jäi passiivseks, varises intrite kuraas kokku. Nad lahkusid Toompealt läbi eestlaste vilistava, mõnitava ja ,,Eesti! Eesti!" skandeeriva spaleeri. Interliikumise tegevuse keelustas Eesti Vabariigi Valitsus 25. augustil 1991. EMS (Eesti Muinsuskaitse Selts) EMSi loosung oli "Hoia isamaad ja emakeelt". Tõelise üldrahvaliku muinsuskaitseliikumise üheks algatajaks oli oli Raamatuühingu juurde asutatud klubi "Tõru" (asut. 1974, esim. algusest tänaseni Trivimi Velliste), kelle initsiatiivil koostati esimene projekt muinsuskaitselise ühenduse loomiseks.
annaabi.ee 
