Üks olek on see, kus ajakirjandus püüab hästi kriitiliselt ja ausalt kirjeldada reaalsust, teine aga see, kus ajakirjandus hakkab ise endale looma mingisuguseid eesmärke, puuslikke, hakkab kirjeldama reaalsust sellisena nagu see ei ole ning nii ta ajakirjandustarbijaleka kõige enam mõjub. Ajakirjanikul on oma loo kirjutamisel alati mitu valikut kas ta kirjutab loo,kus jutustab uudisest detailselt ja kontrollib oma esitatud faktide tõesust enne,kui loo väljastab, või loob ta skandaalimaigulise kõmuloo,kus esitatud faktid jäävad kontrollimata ja kus ajakirjanduseetika reegleid on piiri peal täidetud. Halb on see, et just kõmulood, mida toodab kollane ajakirjandus, lähevad inimestele kõige rohkem peale ning seetõttu saavutab kollane meedia ka suurt mõju. Sedasorti ajakirjandus on üle maailma väga levinud: kuulsuste või avaliku elu tegelastest saame lugeda kus ja millal tahame, kuid minu arvates ületab ajakirjandus siiski regulaarselt eetilisi
ajakirjandusväljaande, kes ajakirjaniku loo avaldas. Ka meediaväljaandele langeb vastutus. Lõpuks võib kohus otsustada, et kodanik Y-i head nime on ajakirjanik X tõepoolest rikkunud ja ajakirjanik on sunnitud lahti ütlema oma väidetest. Seega kaasnes vabadusega veel suurem vastutus. Ajakirjanikul on oma loo kirjutamisel alati mitu valikut kas ta kirjutab loo, kus jutustab uudise sisu detailselt ja kontrollib oma esitatud faktide tõesust enne, kui loo väljastab, või loob ta skandaalimaigulise kõmuloo, kus esitatud faktid jäävad kontrollimata ja kus ajakirjanduseetika reegleid on samuti piiripeal täidetud, mis talle ja tema ajalehele hiljem ka suurt kuulsust toob. Esimesel juhul oleks artikkel, tõenäoliselt uudis, keskpärane, paljude inimeste meelest igav, ja kuulsuski ei tule ei temale ega tema ajalehele enne, kui väljaanne kvaliteetajakirjanduse mõõtu välja andma ei hakka. Teisel juhul aga piisavalt intrigeeriva pealkirja puhul koguks artikkel juba
annaabi.ee 
