Nõnda on Battista väitnud, et konstruktivismi sisuga kirjanduses tuleb esile, et selle teooria kasu avaldub pigem konkretiseeringutes ja arendustest, kuivõrd üldises määratluses (Battista, 1999). Samas tuuakse enamikus konstruktivistlikes õppimismudelites välja neli iseloomulikku joont: 1) inimeste teadmistest on loodud võrgustruktuur; 2) inimeste teadmisi rõhutatakse sotsiaalselt; 3) õppimine on rajatud situatiivsele õppimisele ja autentsete õppeülesannete täitmisele; 4) õppijate suunamine ning õppimise eest vastutuse vähehaaval üleandmine õpetajalt õpilasele. (Good & Brophy, 1995) Neid iseloomulikke tunnuseid käistlevad järgnevad peatükid. 5 2. Teadmiste struktuuri käsitamine võrkudena Esimene konstruktivistliku õppimise iseloomujoon toetub enamasti pikaajalise mälu
Kavatsus ja eesmärk tulenevad tegevusest, milles suhtleja osaleb. Kontekstiks dialoogile on mõlema partneri poolt tajutav situatsioon. Väikelapse dialoogid on täielikult situatiivsed. Hiljem lisanduvad ka mälukujutlustele ja teadmistele toetuvad kontekstidialoogid. Kuid ka täiskasvanute olmedialoog jääb valdavalt situatiivseks. Sel juhul ütlus moodustab ühe lüli toimingute ahelas. Repliikide lühidus. Viimane on eriti iseloomulik situatiivsele dialoogile. Sel juhul pole ütluse teemat sageli vaja nimetada, see on situatsioonist niigi selge. Näiteks situatsioon bussipeatuses: "Kas näed?" — "Jah, tuleb" Isegi kui initsiatiivne repliik on täielikum, jääb vastus ikkagi minimaalseks. Nt: "Mida sa eile õhtul tegid?" — ".Lugesin" Vastusrepliikide reaktiivsus. Partneri initsiatiivne repliik annab sageli kätte vastuse konstruktsiooni
annaabi.ee 
