Lähtun ohutegurite jaotuse (füsioloogilised, psühholoogilised, keemilised, bioloogilised, füüsikalised) riskihindamise mudelist. Õpin avaras kontori moodi toas. Tuba asub omamajas esimesel korrusel ning toa vastas on autotee. Toas on piisavalt valgust. Õhkkond on hubane. Kõrgkoolis õppijana pean pidevalt tegelema ülesannete täitmisega ning see eeldab rohkesti arvuti kasutamist. Kasutan õppekohta ka muudeks tegevusteks (lugemiseks, kritseldamiseks, vaba aja sisutamiseks internetis). Annan hinnangu ohutegurite olemasolu kohta Kontrolloendi alusel, mille hiljem lisan tööle juurde ning samuti määran oma õppimise koha riskid ning vajalikud parendusmeetmed nende leevendamiseks. Ohutegurite analüüs 1. Füsioloogilised ohutegurid (mis võivad põhjustada kuulmiskahjustusi, vibratsioonitõbe, külmutushaigusi jne) : Müra auto teelt kostub heli tuppa hästi, kuid harva, sest autod ei kasuta seda teed
üha rohkem anonüümseks (ostja ja müüa suhe). Wolfgang Schivelbusch (1988) Disenchanted Night: The Industrialization of Light in the Ninenteeth Century Kuni 17 sajandini olid poed ainult ladude eesruumid. Lihtsust kompenseeris suur plakat. Kuid siis avastati, et see segab liiklust - kadunud ajastu. Kauplustest said kooskäimiskohad kõrgseltskonna (ehk õukonna) jaoks. Seepärast hakati neid dekoreerima - kuni selleni, et koogipood, mille sisutamiseks maksi 300 naela, samal ajal kui kogu kaup maksis kokku 20 naela. 6 Eriti rõhuti peeglitele, klaasile ja küünaldele. 18 sajandi alguses hakati eraldi välja arendama sellist asja nagu vaateaken, vitriin. Alles 1850 sai võimalikuks suure klaasilehe tootmine, mis tegid poeaknad tõeliseks vaatemänguks. 1775 Londonis täideti vaateaknaid värviliste tuledega ja vaateakendele ehitati
muutusid üha rohkem anonüümseks (ostja ja müüa suhe). Wolfgang Schivelbusch (1988) Disenchanted Night: The Industrialization of Light in the Ninenteeth Century Kuni 17 sajandini olid poed ainult ladude eesruumid. Lihtsust kompenseeris suur plakat. Kuid siis avastati, et see segab liiklust - kadunud ajastu. Kauplustest said kooskäimiskohad kõrgseltskonna (ehk õukonna) jaoks. Seepärast hakati neid dekoreerima - kuni selleni, et koogipood, mille sisutamiseks maksi 300 naela, samal ajal kui kogu kaup maksis kokku 20 naela. Eriti rõhuti peeglitele, klaasile ja küünaldele. 18 sajandi alguses hakati eraldi välja arendama sellist asja nagu vaateaken, vitriin. Alles 1850 sai võimalikuks suure klaasilehe tootmine, mis tegid poeaknad tõeliseks vaatemänguks. 1775 Londonis täideti vaateaknaid värviliste tuledega ja vaateakendele ehitati dioraamisarnaseid vaatemänge (mis ilmselt mõjutasidki dioraame). 19 sajandi keskel
annaabi.ee 
