Kristiina Ehini luulekogu "Kaitseala" analüüs.
päevikukatkenditest. Luulekogu algab luuletusega, milles Ehin kirjeldab oma
kevadisi tundeid ja viitab elamusrohke teekonna algusele seal saarel, mida tal
tuleb läbida, et saada valmis üks väärtuslik teos „...mina olen saar, sina oled saar
ja kauguses paistab ainult ribake tõelisust.“ Luulekogu ülesehitus on hästi
mõistetav tänu ühtlasele ja voolavale sisule. „Kaitsealas“ esinevad
päevikukatkendid, mis on nummerdatud kuupäevadena ning esinevad
sissejuhatustena samateemalistele luuletustele. Just need katkendid aitavadki
paremini jälgida teose sisu ja mõtet. Luuletused põhinevad peamiselt neljal
teemal, armastus, loodus, üksindus ja rahu. On ka selliseid luuletusi, kus kõik
eeltoodud teemad sulanduvad ühte. Luulekogu lõpeb luuletusega, milles on
kirjeldatud sellesama luuleteekonna lõppu, Ehin kirjutab: „...suure valge
surmajärve kaldal algas elu... kaks tumedat elujõge voolas sisse ja ainult üks tuli
annaabi.ee 
