analüüsiaparaadi näit. Selle näidu järgi leitakse kalibreerimisgraafikult analüüdi sisaldus proovis. Kalibreerimine, mille puhul graafiku x-teljele kantakse vahetult määratav kontsentratsioon, on tuntud kui kalibreerimine välisstandardiga. Lisaks HPLC-le on välisstandardiga kalibreerimine kasutatav näiteks aatomabsorptsiooni spektrofotomeetria meetodite juures pinnaveeproovides erinevate raskmetallide sisalduste määramiseks. 18) Seletage, kuidas koostada kalibreerimisgraafikut sisestandardiga? Sisestandardit kasutatakse sagedasti ka selliste analüüsimeetodite korral, mis sisaldavad ulatuslikku proovi ettevalmistamise etappi, mille käigus esinevad analüüdi kaod. Kasutades sisestandardina analüüdiga sarnast ainet ja lisades selle enne proovi ettevalmistamise etappi (või proovi ettevalmistamise varajases järgus) on sagedasti võimalik oluliselt vähendada analüüdi kadude teket. Sisestandardiks kasutatakse ainet, mille füüsikalis-keemilised omadused on
Kalibreerimine ja lisamine. Kalibreerimisgraafiku meetod: Valmistatakse eraldi lahused erinevate analüüdi kontsentratsioonidega ja nende abil koostatakse kalibreerimisgraafik, millelt leitakse analüüdi sisaldus proovis. Lisamismeetod – Proovi lahusele lisatakse kindlates kogustes analüüti ja mõõdetakse analüütilist signaali saadavates lahustes. Kumbki võib olla tehtud sisestandardiga või ilma. 82. Kalibreerimisgraafiku ja lisamismeetodi võrdlus. 83. Titrimeetria põhimõte. Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud. Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. Ekvivalentpunktiks
annaabi.ee 
