aastani lehe vastutav väljaandja ning kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks. * Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta oli aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu. 1890. aastate lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis rahvusliku nihilismi positsioonil oleva Ado Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: 1901. aastal lahkus Grenzstein Prantsusmaale. * 18981918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902. aastal Tartus Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank
Vene armee. Sakslased alustasid nüüd Idarindel üldpealetungi. Enamlased (eesotsas Lenin) otsustasid sõjast välja astuda ja sõlmisid 1918 märtsis Bresti linnas sakslastega separaatrahu (sõjalise bloki liige sõlmid eraldi rahu vaenlasega). Sellega loovutasid nad terve Venemaa Euroopa osa sakslastele (Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola, Valgevene, Ukraina ja Moldova). Samas säilitasid nad (Venemaa) võimu ja võisid hakata maha suruma siseopositsiooni. Venemaa sõjast välja astumisega sai Saksamaa läänerindele paisata suuri lisajõude. Saksamaa võttis ette mitu suurrünnakut, kuid otsustavat edu ei saavutanud. Peamine põhjus oli see, et Saksamaa oli sõjast kurnatud. Saksamaa liitlased astusid sõjast välja. Novembris 1918 puhkesid Saksamaal rahutused (novembrirevolutsioon). 11. novembril sõlmisid Saksamaa ja Antanti riigid Compiegne'i vaherahu, algasid rahu läbirääkimised Pariisis (Pariisi rahukonverents)
Postimehe peatoimetaja. Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist. ·Gustav Suits- 1883-1956. Luuletaja ja kirjandusteadlane. Gustav Suits oli Noor-Eesti liikumise üks kesksemaid ja mõjukamaid juhte. Teda peetakse Eesti iseseisvuse idee üheks autoriks. ·Eduard Vilde- 1865-1933. Oli Eesti diplomaat ja eesti kirjanik, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev esindaja. Töötas ka mitmete ajalehtede juures. ·Eliel Saarinen- 1873-1950. Oli Soome arhitekt, kes sai kuulsaks oma juugendstiilis ehitistega 20
Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist. 1890. aastate lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis rahvusliku nihilismi positsioonil oleva Ado Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: 1901. aastal lahkus Grenzstein Prantsusmaale. 18981918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ehk tegelikult kõigi Eesti Põllumeeste Seltside keskvalitsuse juht. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902
annaabi.ee 
