Prokarüootide (Archaebacteria ja Eubacteria incl. Cyanobacteria) kromosoom on rõngas- DNA molekul. Kogu prokarüdoodi genoom on pakitud ühte kromosoomi, mille koostisesse kuuluvad peale DNA kaksikahela veel valgud ja RNA-d. DNA, mille pikkuseks on keskmiselt 1 mm, on kokku pakitud mitmekümneks linguks, mida hoitakse koos RNA abil. Transkribeeritavad lingualad despiraliseeruvad. Valkude abil kinnituvad DNA lingud oma basaalse alaga bakteriraku sisemembraanile, moodustades nukleoidi piirkonna. Kõigil eukarüootidel on nukleosoomse struktuuriga kromosoomid, mis paiknevad rakutuumas ning on tsütoplasmast eraldatud kahekihilise tuumamembraaniga. Lisaks tuumagenoomile on eukarüoodi rakus tuumaväline mitokondrigenoom, millele taimede ja mõnede vetikate puhul lisandub kloroplastigenoom. Erinevalt prokarüoodi genoomist on eukarüoodi genoom jagatud kromosoomide vahel. DNA molekulide arv kromosoomis võib
Prokarüootide (Archaebacteria ja Eubacteria incl. Cyanobacteria) kromosoom on rõngas- DNA molekul. Kogu prokarüdoodi genoom on pakitud ühte kromosoomi, mille koostisesse kuuluvad peale DNA kaksikahela veel valgud ja RNA-d. DNA, mille pikkuseks on keskmiselt 1 mm, on kokku pakitud mitmekümneks linguks, mida hoitakse koos RNA abil. Transkribeeritavad lingualad despiraliseeruvad. Valkude abil kinnituvad DNA lingud oma basaalse alaga bakteriraku sisemembraanile, moodustades nukleoidi piirkonna. Kõigil eukarüootidel on nukleosoomse struktuuriga kromosoomid, mis paiknevad rakutuumas ning on tsütoplasmast eraldatud kahekihilise tuumamembraaniga. Lisaks tuumagenoomile on eukarüoodi rakus tuumaväline mitokondrigenoom, millele taimede ja mõnede vetikate puhul lisandub kloroplastigenoom. Erinevalt prokarüoodi genoomist on eukarüoodi genoom jagatud kromosoomide vahel. DNA molekulide arv kromosoomis võib
Kromosoomid Organismide genoom on suuremas osas jaotunud kromosoomidesse. T.Brown defineeib kromosoomi kui isereplitseeruvat nukleiinhappe molekuli, mis sisaldab geene. Prokarüootide kromosoomiks on rõngas-DNA molekul. Kogu prokarüoodi genoom on pakitud ühte kromosoomi. DNA on kokku pakitud mitmekümneks linguks, mida hoiab koos RNA. Valkude abil kinnituvad DNA lingud basaalse alaga bakteriraku sisemembraanile, moodustades nukleoidi ala. Eukarüootidel on nukleoomse struktuuriga kromosoomid, mis asuvad rakutuumas ja on tsütoplasmast eraldatud tuumamembraaniga. Lisaks tuumagenoomile on veel tuumaväline mitokondrigenoom, millele taimede ja mõnede vetikate puhul lisandub kloroplastigenoom. Kromosoomide koostisse kuuluvad DNA, RNA ja valgud. Kromosoomistikku iseloomustab kromosoomide kuju, mille määrab primaarsoonise ehk tsentromeeri asukoht
39. Sahhariidide biosüntees Glükoneogenees- metaboolne rada püruvaadist glükoosini Glükogenees- metaboolne rada püruvaadist (või glükoosist) glükogeenini 10 40. Bioloogiline oksüdatsioon, hingamisahela ensüümid 41. Oksüdatiivne fosforüülumine Toimub mitokondri sisemembraanis (kristades). Oksüdatiivsel fosforüülimisel toimub ATP süntees mitokondri sisemembraanile tekitatud prootongradiendi energia abil, mis saadakse energia ülekandel NADH-lt või FADH2-lt O2-le. Eleltronid, mis liiguvad läbi kolme membraanis asuva asümeetriliselt paikneva kompleksi, põhjustavad prootonite väljapumpamise maatriksist ning membraanipotensiaali tekkimise. ATP sünteesitakse siis kui prootonid liiguvad tagasi maatriksisse. 42. Lipiidide tähtsus toitumisel, muundumine seedetraktis, sapi tähtsus seedimisel, imendumine Lipiidide metabolism:
Tuumaskelett toetab tuuma struktuuri. Tuumas on palju struktuure, mille kohta ei ole piisavalt informatsiooni: PML kehad, Cajal kehad, splaisingu speklid. Tuumaümbrise e tuumakatte moodustavad välismembraan ja sisemembraan ning nende vahele jääv perinukleaarruum. Tuumaümbrises paiknevad poorid, läbi nende toimub makromolekulide liikumine tsütoplasmasse ja vastupidi. Välismembraan on otseselt seotud endoplasmaatilise retiikulumiga ning sisemembraanile kinnituvad interfaasi kromosoomid. Tuumas võib eristada eu- ja heterokromatiini. 6. Kirjelda rakutsüklit ja mitoosi Rakutsükliks nimetatakse raku eluringi mitoosi lõpust läbi interfaasi kuni järgmise mitoosi lõpuni. Tsükliks kuluvat aega nimetatakse generatsiooniajaks, mis on erinevatel organismidel väga erineva pikkusega. Rakutsükkel koosneb interfaasist (G1-, S- ja G2- periood), mitoosist ja tsütokineesist.
koosneb peale fosfolipiidide veel lipopolüsahhariididest, st lipiididele on liidetud polüsahhariidid. See on teine lipiidne kaksikkiht raku ümber. Kuna selles membraanis on palju lipopolüsahhariide, siis kutsutakse tihti seda membraani ka LPS-kihiks. LPS-d on alati välismembraani välisküljel. Välismembraani siseküljel on sukeldunud lipoproteiinid, mis ankurdavad välismembraani peptidoglükaankihi külge. Sarnaselt sisemembraanile on ka välismembraani sukeldunud palju valke. Välismembraani sisekülg koosneb ainult fosfolipiididest ning sarnaselt tsütoplasmamembraanile on selle koostis järgmine: 80% fosfatidüületanoolamiine, 15% fosfatidüülglütseroole ja 5% kardiolipiine. LPS on äärmiselt tugev antigeen imetajate immuunsüsteemile ning seetõttu nimetatakse LPS-e ka endotoksiinideks. LPS-ga seonduvad immuunrakkude retseptorid ning põhjustavad ägedat immuun-vastust. Üheks imetajate rakkude
tütarkromatiidid/kromosoomid anafaasis üksteisest lahknevad. Samal ajal takistab kromosoomide kõrge kondensatsiooniaste geenide transkriptsiooni, sest transkriptsioonil osalevad ensüümid ei pääse DNA-le ligi. Seetõttu transkribeeritakse M-faasis ainult väheseid geene. Interfaasis (G1, S ja G2) on kromosoomide kondensatsiooniaste oluliselt vähenenud, kuigi ka sel ajal kinnituvad lingud nukleaarsele skeletile. Samal ajal on kromosoomid seotud ka tuuma sisemembraanile kinnitunud valkudega, mida nimetatakse lamiinideks. Interfaasi kromosoomide kompaktsusaste ei ole ühtlane. Vähemkondenseerunud alad, mida transkribeeritakse aktiivselt, vastavad eukromatiinile. Heterokromatiin on märksa kompaktsem ning transkriptsiooniliselt inaktiivne. Eristatakse konstitutiivset heterokromatiini, mida ei transkribeerita kunagi ning fakultatiivset heterokromatiini, mis formeerub teatud juhtudel eukromatiinist. Konstitutiivne heterokromatiin sisaldab mittekodeerivaid
tütarkromatiidid/kromosoomid anafaasis üksteisest lahknevad. Samal ajal takistab kromosoomide kõrge kondensatsiooniaste geenide transkriptsiooni, sest transkriptsioonil osalevad ensüümid ei pääse DNA-le ligi. Seetõttu transkribeeritakse M-faasis ainult väheseid geene. Interfaasis (G1, S ja G2) on kromosoomide kondensatsiooniaste oluliselt vähenenud, kuigi ka sel ajal kinnituvad lingud nukleaarsele skeletile. Samal ajal on kromosoomid seotud ka tuuma sisemembraanile kinnitunud valkudega, mida nimetatakse lamiinideks. Interfaasi kromosoomide kompaktsusaste ei ole ühtlane. Vähemkondenseerunud alad, mida transkribeeritakse aktiivselt, vastavad eukromatiinile. Heterokromatiin on märksa kompaktsem ning transkriptsiooniliselt inaktiivne. Eristatakse konstitutiivset heterokromatiini, mida ei transkribeerita kunagi ning fakultatiivset heterokromatiini, mis formeerub teatud juhtudel eukromatiinist. Konstitutiivne heterokromatiin sisaldab mittekodeerivaid
annaabi.ee 
