Lendas üle käopesa
karmi resiimi läbi hoidis haigla end aastaid rutiinselt üleval.
Kuidas muutus aga peategelane Randall ise filmi käigus? Tema elust väljaspool haiglat ja
vanglat ei olnud palju juttu, vähemalt mina sealt palju olulist ei leidnud. Ta tuli
vaimuhaiglasse üsna platoonilise suhtumisega haigetesse. Siiski tahtis ta ju vaid vanglast
eemal olla. Põgenemist plaanides aga sai ta teistega üsna lähedaseks ja hakkas nendele omat
viisi kaasa tundma. Ta püüdis muuta haigla sisekordagi, et olukorda välismaailmaga
sarnasemaks teha. Filmi lõpus sain aru, et Randall oli neid inimesi seal üsna tõsiselt võtnud.
Ta põhimõtteliselt loobus oma vabadusest päästes noore foobia küüsist. Kui ta tõesti oleks
tahtnud väga põgeneda, siis ta poleks pidanud nõnda riskima.
See film oli absoluutselt ülesse ehitatud inimese psühhikale ja refleksidele. Samas kohati
häirisid mind haigla põlis-vaimuhaiged. Nad olid kohati võib-olla liialt üles puhutud ja üsna
annaabi.ee 
