Väike Andrus põrnitseb põlevate silmadega laual lebavat rahakotti. Poiss ise on haritud, hästi kasvatatud ning pärit rikkast perest. Tal pole kunagi rahapuudust vanemad hoolitsevad igakuise taskuraha eest ja vajaduse korral täidavad kõik ta soovid. Ometigi on poisiklutt suure dilemma ees: kas kulutada raha maiustuste peale ja peita pruunist nahast rahakott igaveseks või anda teada pangakaardi peal kirjas olevale inimesele leitud rahakotist? Iga inimene peab siseheitlust hea ja kurja vahel. Julgen väita, et meie emakese maa peal pole ühtegi inimest, kes oleks üdini hea ning poleks kunagi halvale teele sattunud. Inimene on loomult mõtlev organism ning juba mõttemaailmas peetakse suuri lahinguid: kas teha asja ausalt ja hea tahtega või valida natuke halvem tee ent mis võib lõpptulemuseks pakkuda paremat lahendust. Heitlus inimese sees on loomulik tegevus, ilma kahtluste ning kõhklusteta oleks inimesed tuhmid ja igavad. Arvan, et inimesed, kes
Samamoodi, nagu keegi ei ole üdini aus ja siiras, võib ka väita, et keegi pole üdini kuri ja õel. Kuigi jah, nende inimeste võitluses hea ja kurja vahel on võitjaks kuri. Koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas olev tragöödia „Faust“ räägib arstist, kes pidas heitlust hea ja kurja vahel. Otsides elu mõtet, andis talle elurõõmu kurjuse kehastus Mefistoteles, kes pakkus Faustile lõbutsemist ja rõõmu. Teose vältel pidas Faust siseheitlust - kas jääda endale kindlaks ja püsida headel radadel, või tunda rõõmu ja kurjust? Lugedes J.W.Goethe filosoofilis-dramaatilist teost mõistsin, et raamat räägib kogu inimsoost ning sellest, kuidas igas inimeses on olemas Faust – mõtlev, kaaluv ning siseheitlust pidav inimene. Johann Wolfgang Goethe on öelnud: „Teel tõe poole peab inimene läbi elama vastandlikkusi –tundma elu tumedamat poolt.“ Sellepärast võibki väita, et kõigi elus tuleb hetk, mil nad
Sellest võib järeldada, et inimesed on pigem ahned. Üks hea näide kurjusest on aga katoliku kiriku laste ahistamise skandaal, mis on just nüüd teemaks tulnud. Kuidas on võimalik, et inimene, kes peaks olema headuse kehastus, saab olla nii võigas.Sellest saab järeldada, et kõik inimesed teevad pattu, ometigi on ka häid inimesi, kes kogu selle kurjuse sees paratamatult ära kaovad. Kuid millest siis oleneb inimese headus ja kurjus ? Iga inimene peab siseheitlust heatahtlikkuse ja õeluse vahel. Arvan, et meie hulgas pole ühtegi üdini heasüdamlikku ega õelat inimest. ,, Teel tõe poole peab inimene läbi elama vastandlikkusi- tundma elu tumedamat poolt"- Johann Wolfgang Goethe. Inimesed peavad pidevalt oma mõttemaailmas niinimetatud lahinguid: kas teha asja ausalt ja südamega, või valida pisut halvem tee, mis võib lõpptulemuseks pakkuda paremat lahendust. Hea ja kurja vahel võitlemine on inimese
raha eest, kui on võimalik teenida rohkem, seejuures väiksema vaevaga? Asetades inimese dilemma ette, on nii mõnigi kas sunnitud või ahvatletud tegema paratamatult valiku, mis on talle endalegi väär ning vastuvõetamatu.Ammu on teada liigkasuvõtmine, mida nüüdisajal kutsutakse palju peenema nimetusega - korruptsioon. Raha teenimiseks on väga paljud inimesed valmis loobuma oma põhimõtetest. Vähesel määral on seesuguseid, kes pärast pikka siseheitlust otsustavad moraali kasuks ega kasuta oma mõju ja võimalusi kurjasti. Tihti unustatakse, õigemini surutakse alla mõte, et teguviis on väär, ning lohutatakse end arvamusega, et tulemuseks on jõukus, võim ja heaolutunne.Laialt on levinud ütlus: "Armastuses ja sõjas on kõik lubatud!", mida ka üsna kindlalt järgitakse. Mainituist esimese pärast on inimesed võimelised isegi tapma, kusjuures teise puhul tehakse seda nagunii. Televiisorist Ladina-Ameerika kireseriaale vaadates
Ahas ei osanud midagi muud teha ja kargas tollele vangile kallale ning kägistas ta ära. Heitlus ründajate ja kaitsjate vahel jätkus juba mitmendat tundi, kuid Läti polgu pealetung ei raugenud. Kui Ahas ja Tääker põgenema hakkasid, siis Tääkerile meenus, et nad peavad ka kuulipilduja Maksimi kaasa võtma. Mõisaväravas oli hobune koos reega, mille nad võtsid, et hõlbustada põgenemist. Raamat ,,Nimed marmortahvlil" kirjeldab ka Ahase tundeid ja tema siseheitlust. Ahase isa oli üsna kommunistlik ja Ahase vend oli punakaartlane, mistõttu oli ta ühest küljest natuke sotsialist, aga teisest küljest oli ta Eesti rahvuslane. Mida edasi raamatu sündmustik läks, seda vähem talle venelased meeldisid, sest sõda toimus ju siiski Eesti ja Venemaa vahel.
Seda nimetatakse kahepalgelisuseks. On ka sellist tüüpi inimesi, kes teesklevad, et nad head, kui tegelikult on hoopis kurjad ja plaanivad midagi kohutavat. Ja ka vastupidi, selliseid, kes on kaitsehoiakuks valinud kurjuse, kuigi ise tunnevad vaid häid emotsioone teatud inimeste suhtes. Headuse ja kurjuse erinevaid kombinatsioone ongi samapalju, kui on erinevaid inimesi maailmas. Iga päev peab inimene pidama siseheitlust iseeneses hea ja kurja vahel. Kas olla hea või olla kuri? Kellega ja kuidas tuleks käituda ühtmoodi, kellega teistmoodi? Mida öelda? Mida teha? Need ja veel miljon erinevat küsimust kerkivad iga inimese pähe kogu aeg, kui ta on sattunud olukorda, kus ei oska kohe midagi teha ega öelda. Seega ei tohiks alati kõike välja plahvatada, mis sülg suhu toob, vaid tuleks enne veidi kaaluda, kuidas öeldu mõjutab kogu olukorda
saatanlikud vembud võisid alata. Rusutud teadlasele pakkus kurja kehastus Metistofeles elurõõmu. Vaim andis Faustile noorendavat eliksiiri, tutvustas vulgaarset kõrtsielu, naudingut nooremast ja elujõulisemast kehast ning armastust. Kogu teose käigus pidas aga teadlane suuri siseheitlusi kas jääda enda tõekspidamiste juurde ja headele radadale või alluda kurjale ning üritada tunda elust rõõmu? Nii nagu Faust, peavad ka teised inimesed siseheitlust hea ja kurja vahel. Olen üsnagi kindel, et maa peal pole ühteainsatki inimest, kes oleks üdini puhta südametunnistusega ning poleks kunagi halvale teele sattunud. Paraku on inimesed loodud siia ilma mõtlevate organismidena ning juba mõttemaailmas peetakse suuri lahinguid: kas toimida ausalt ja hea tahtega või valida natuke alatum tee, mis võib lõpptulemusena pakkuda paremat tulemust. Minule tundus, et mees otsustas teise variandi kasuks. Ta oli juba niigi mestis allmaa
vaevlema süümepiinadesse ning oli täielikus hingeummikus. Samuti Emile Zola romaani "Therese Raquin" peategelased Therese ja Laurent elasid tervenisti oma elu läbi valede. Nemad isegi surid süümepiinadesse. Kadus igasugune soov armastada ja olla armastatud. Ehk tuleb ummikust vabanemiseks leida hingesugulane? Armastus paneb tegema meeletuid tempe. Inimesed on kogenud tõelist armastust, sellega kaasnevat õnne ja valu. Siseheitlust pidas ka Lev Tolstoi romaani "Anna Karenina" nimitegelane, kes jäi truuks oma armastusele, mis talle hiljem ohtralt piina ning kannatusi põhjustas. Ka puhtad ja siirad tunded võivad muuta elu, kui inimese hingeseisund hell ja kiiruga on tehtud nii saatuslik otsus. Levinud on ütlus: "Armastuses ja sõjas on kõik lubatud!" Mainitust esimese pärast on inimesed võimelised isegi tapma, kusjuures teise puhul tehakse seda nagunii. Armastus on paljude inimeste üks eneseteostuse viise.
Legendi kohaselt 3 päeva pärast langes ta suurde patukahetsusse ja pöördus Neitsi-Maarja poole, kes võttis saatanalt ära lepingu Teofiluse hingele. Algselt kreeka keeles, 9. sajandil tõlgiti ladina keelde teada on 25 erinevat ladinakeelset tõlgendust. Rutebeuf süvendab selle loo psühholoogilisust. Näiteks on tema jaoks tähtis, et Teofilus otsustab pöörduda saatana poole alles pärast pikka ja pingelist siseheitlust. Pärast otsuse tegemist ei jäta kahtlused teda maha. Legendi järgi kahetses ta juba 3 päeva pärast pärast lepingu sõlmimist, Rutebeufi järgi aga 7 aastat naudib Teofilis on õnne ja siis alles hakkab kahetsema. Rutebeuf heitis kõrvale terve selle loo alguse. Ta alustab sellest hetkest, kui Teofilis on hädas ja mõtleb saatanaga lepingusõlmimisest. Selgelt välja toodud inimesega toimuv protsess. Teofili langemini toimus tänu solvumisele (Rutebeufi järgi), ja solvus jumala peale.
3. lauses: ,,Samas oli onu Peeter lapsest saadik lohakas". Mis juhtub selliste inimestega, kes asju korras ei hoia ja on lohakad, näitabki järgnev jutustus. Peategelane peab laiskuse vastu välja astuma, muidu võtavad kollid tema maailma üle. Lapspeategelase puhul näeme tema sisemist arengut, sest tal on korduvalt häbi oma mänguasjade ees, et ta need laokile on jätnud, millest võime järeldada, et ta edaspidi enam nii ei tee. Täiskasvanud peategelase siseheitlust lugeja ei taju. Raamatu jooksul läbielatud sündmused muudavad peategelast, ometi tuleb neid jutte pidada siiski sündmusele, mitte tegelasele orienteerituks. Kangelane muutub kvalitatiivselt läbielatud sündmuste ja võidetud võitluse tõttu. Ta satub olukorda, kus tuleb enda kaitseks välja astuda. Seda tehes kannavad kangelased poistekirjandusele iseloomulikke maskuliinseid omadusi: nad on tugevad, aktiivsed, otsustusvõimelised ja ettevõtlikud.
annaabi.ee 
