Harilik sirel õitseb juunis eelmise aasta võrsetest. Seega ei tohi sirelit enne õitsemist lõigata. Vastasel juhul on õitsemine tagasihoidlik. Lõikamine peaks toimuma pärast õitsemist. Üheaastaste võrsete tagasilõikamine ja õisikupungade eemaldamine mõjub aga positiivselt järgmise aasta õitsemisele. (Kalve, 1988) Pärast õitsemist tuleks õiepöörised eemaldada, et välita seemnete valmimisega kaasnevat asjatut energiakulu ja soodustada uute pungade teket. (Sander, 2011) Sirelihekki pügatakse suvel. (Järve, 2010) 3-5 aasta tagant võiks lühendada ka tugevamaid oksi, et tagada tugev juurdekasv. Sireli noorendamine toimub 12-15 aasta järel, lõigates kõik mitmeaastases oksad 20-50 cm pikkuseks ning eemaldades liiga vanad ja nõrgad oksad. Regulaarselt tuleks eemaldada metsikuid võrseid, mis on eriti suureks probleemiks poogitud taime puhul. Omajuursetel sirelitel on tendents laiali levida. (Kalve, 1988)
Eelistab lubjarikast ja parasniisket mulda, kuid kasvab ka kehvemal ja kuivemal mullal. Talub varju, kuid õitsemiseks vajab päikesepaistet. Annab rikkalikult juurevõsu ja võib metsistuda. Paljundatakse seemnetest, võrsikutega ja pistokstest. Sobib nii üksikpõõsaks kui hekitaimeks (Laasi 1987). 31.2. Hariliku sireli hooldusjuhend. Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Sirelihekki on soovitav pügada kolm korda aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke. Ümberistutamisel tuleks umbes kolmandik okstest välja lõigata ja ülejäänud oksi umbes kolmandiku võrra kärpida. Kärpimist on soovitav teha peale õitsemist, kuid ettevaatlikult, et mitte vigastada noori võrseid. Tugevasti kärbitud sirel õitseb järgmisel aastal tagasihoidlikult
annaabi.ee 
