Tõde ja Õigus II Terve tekst
valetada ja ikkagi otsa vaadata, sest on ju võimalik oma pilku liigutada -- ikka ühest silmast
teise, aina ühest teise ja samuti tagasi. Tuleb aga mõni ühesilmaline, nagu isand Mäeberg,
tuleb ja seisab oma pakkjalgel, kõht ees, lott lõua all, laug ainukese silma peal ja lau peal
kräsus kulm, seisab ja vahib sulle uurivalt otsa ning sul ei ole oma pilku kuhugi pöörata, sa ei
või teda liigutadagi, sest siis kohe külvad sa tema hinge esimese kahtluse-sinepiivakese. Aga
nõnda liikumatult inimesele tema ainukesse silma vahtida ja siis temale lausa valetada, seda
Indrek ei saanud. Ta ei katsunudki seda teha, sest ta tundis, et ta hakkaks tingimata kogelema
ning punastuks, millega oleks kõik lõpetatud. Sellepärast valiski ta isand Mäebergiga asju
ajades teise tee: ta ei valetanud otseteed, nagu nõudis maja kord, vaid ta hakkas asju rääkima,
mida polnud kuski olemas. Nõnda võis ta väga hästi isand Mäebergi ainukesse halli silma