ta ei kuulu teisest rahvusest ja alamast kihist teenijatega ühte. Vahetult pärast isa surma läks Aurel Riiga kooli. Ta võttis missiooniks võidelda venelaste vastu. Aurel alustas sellest, et ta ei kavatsenud vene keelt õppida. Baltlaste üldine venevastasus avaldub teoses seetõttu, et 19. sajandi lõpul toimus ulatuslikum venestamine ja seega baltisakslaste õiguste piiramine. Eriti isiklikult mõjus Aurelile aga see, et Vene tsaar oli tema isa vabastanud sillakohtuniku (ordungsrichter) ametist, mis seostus väikesele poisile sakslaste seas kõrgelt hinnatud rüütlikultuuri esindaja ordurüütliga (ordensritter). Koolis üritati kõigist rahvustest õpilastesse venemeelsust sisendada. Õpetaja Rutski käskis vene keele tunnis õpilastel vihikusse kirjutada lause ,,ma olen venelane", millele Aurel tõsimeeli vastu oli ja millele järgnes pahandus. Kui Aurel 1914. aastal Saksamaale läks, siis peeti teda venelaseks või äärmisel juhul vene-sakslaseks
aastal fikseeris pärisorjuse Põhja-Eestis. Liivimaa kindralkuberneri Clas Totti maapolitseikorraldus 1668.aastal toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit. Vakuraamat oli raamat, mis seati sisse redutseeritud mõisates, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu; koormiste täpne fikseerimine piiras mõisavalitsejate kuritarvitusi. Kreisifoogt riigi poolt määratud ametnik, kes täitis aadlikust sillakohtuniku asemel Liivimaal politseilisi ülesandeid. Rakmetegu teotöö liik, keskmisest talust tuli 3-6 päevaks nädalas saata mõisasse mees hobuse või härjapaari ja rakendiga. Jalategu - teoline jalgsi suvehooajal, seda tegid enamasti naised ja alaealised. Mõisavoor talvel, mõisa kauba vedu linna, kus pidid osalema talupojad. Abitegu talu pidi andma kiireteks hooajatöödeks lisainimesi mõisale. 22. Usu- ja hariduselu Rootsi ajal.
annaabi.ee 
