Kaasaegne tasaklaasi kuumpoleerimise protsess töötati välja 1959. aastal firmas “Pilkington Brothers Ltd“ Suurbritannias. [1] 3 1. KLAASIST ÜLDISELT Üldmõistena tähistab klaas kõiki atomaarsel tasandil struktuurselt korrastamata (amorfseid) tahkiseid, sõltumata konkreetsest koostisest ja keemiliste sidemete iseloomust. Praktikas tähistab termin “klaas” eelkõige silikaatklaase – materjale, kus ränidioksiidi modifitseerivad mitmesugused lisandid. Anorgaanilised klaasid võivad moodustuda ka teiste oksiidide baasil: boraatklaasid ja fosfaatklaasi. Klaase võivad moodustada ka erinevad fluoriidid. Klaasi saab ka ümber töödelda, ehk (purunenud) klaasi saab uuesti üles sulatada ning anda talle soovitud vorm. [2] 1.1. Klaasi omadused Klaas on läbipaistev, habras ja kõva materjal, lisandite ja töötlusega saab aga tema omadusi oluliselt modifitseerida
raskesti kuluv, oluliselt inertne ja anorgaaniline materjal, millest saab kujundada väga siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu. Need soovitavad omandused on võimaldanud väga paljusid rakendusi (klaasi rakendused). Klaasid on ühtlased amorfsed tahked materjalid, mis tavaliselt tekivad sobiva viskoossusega sulanud materjali väga kiirel jahtumisel, nii et ei jää aega korrapärase kristallvõre moodustumiseks. [2] Praktikas tähistab termin "klaas" eelkõige silikaatklaase materjale kus ränidioksiidi SiO2 "supermolekuli" modifitseerivad mitmesugused lisandid (nt. Na ja Ca ioonid). Tehnoloogiliselt oluline on, et taolised lisandid alandavad oluliselt sulamistemperatuuri (täpsemalt klaasistumistemperatuuri amorfsel kvartsil on see 1200 °C, aknaklaasil 550 °C). Anorgaanilised klaasid võivad moodustuda ka teiste oksiidide baasil: boraatklaasid (B2O3) ja fosfaatklaasid (P2O5). Kalkogeenklaasid on
annaabi.ee 
