E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Ohoo!» naeris Agnes, «on tal nii ilusad silmad, siis lähme vaatama!»
Agnes võttis laualt paberilehe, mässis kuldraha selle sisse ja läks ümmardaja seltsis alla,
Kerjaja kummardas preili ees maani ja hakkas liigutatud häälega oma palvet ette kandma.
«Ma tean kõik,» ütles Agnes vahele ja pistis paberi sisse mässitud kullatüki kerjaja pihku.
381
Ilma pikema palveta sasis kerjaja lahkest käest kinni ja surus huuled ta siidpehmele nahale.
See oli pikk, kuum, ahne suuandmine ja -- uhke preili laskis seda ümmardaja suureks
imestuseks ilma tõrkumata sündida.' Ta pidi viimaks käe vägisi tagasi tõmbama, sest kerjaja
näis lahtilaskmise unustanud olevat.
«Oled sa nüüd terve?» küsis Agnes kentsakalt kõikuva häälega.
Kerjaja ajas oma vägeva keha sirgeks; tema kurnatud näol õitses nüüd tõesti tervise jume.
«Mul on tunne, kui oleksin ma otse terviseallikast joonud,» ütles ta vaimustusega. «Tark