"siidjuukseid" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

minusse? Tulgu nad siia. Minu oma on siin. Siin on ta kaelake, silmakesed, juuksed, ta käeke. Kas te olete kunagi midagi nii ilusat näinud! Oo, ma ütlen teile, austajatest ei tule tal puudus! Viisteistkümmend aastat olen ma nutnud. Kõik mu ilu on läinud, nüüd on tema selle enesele saanud. Suudle mind!» 2 7 6 Ta sosistas talle tuhandeid muidki sõnu, mille võlu kätkes nende väljendusrikkuses, ajas oma tütre riided 466 nii segamini, et pani tütarlapse punastama, paitas ta siidjuukseid, suudles ta jalga, põlve, laupa, silmi, tundis äärmist vaimustust kõigest. Tütarlaps laskis kõigel sündida ja kordas ainult tasa suurima õrnusega: «Mu emake!» «Näed sa, mu tütreke,» alustas jälle ema, poetades suudlusi sõnade vahele, «näed ise, kui kallis sa mulle oled. Me läheme siit ära. Hakkame õnnelikku elu elama. Oma kodulinnast, Reimsist, saan ma midagi päranduseks. Mäletad ReimsM? Ah, ei, sa ei tea seda, olid veel liiga pisike