Semantika
"Hier stehe ich." Öeldes, et tema variant on õige
(minu variant), lõi ta pretsedendi, kus tegelikult igaüks võib olla oma kirik.
Tõde on olemuslikult seotus "minuga", tõde on vahetu, tõde on "kõhutunne". Igaüks
on omamoodi reformaator, kuna kõik esindavad seda tõde, mis just nende jaoks
tundub kõige õigem, hoolimata sellest, kuidas neid mõjutada üritatakse.
Tõde ei või eksisteerida ilma valeta, mina ei eksisteeri sinuta. Vajalik on
vastandamine (sekundaarsed signifikaatorid).
H. Reichenbach - "Mina on see, kes ütleb mina." Mina tekin alles siis, kui ütlen mina.
Siin on see koht, kus mina ütlen siin. Praegu on see hetk, kus mina ütlen praegu.
Kogu asja iva on aga selles, et lause "Mina seisan siin." Ei vaja selliseid seletusi.
Seda Luther just tahtiski vältida. See on skolastika.
M. Buber ütles aga, et "Mina tekib siis, kui öeldakse sina." On keeli, kus ei ole sõna
"mina", kuid pole olemas keeli, milles poleks sõna "sina". Samas saab väita ka, et
annaabi.ee 
