VEGF signaaliraja inhibeerimine potentsiaalne vähivastane teraapia 1. Märklauaks ekstratsellulaarne VEGF Anti-VEGF monoklonaalsed antikehad (MKA) Eelised: spetsiifiline inhibeerimine, ko-retseptori neurolipin vahendatud signaali inhibeerimine 2. Märklauaks intratsellulaarne VEGFR Türosiin-kinaasi inhibiitorid ja retseptori vastased antikehad Puudus: teiste retseptor kinaaside poolt vahendatud signaaliradade inhibeerimine VEGF-i inhibeerimisel põhineva teraapia efektid · Veresoonte kasvu peatumine · Olemasolevate tuumori veresoonte taandumine · Aitab vähendada/peatada tuumori kasvu ja metastaaside teket Avastin® (Bevacizumab) · VEGF-spetsiifiline MKA (1993), P. Ferrara et al., Genentech · Bevacizumab rekombinantne humaniseeritud anti-VEGF MKA · FAD heakskiit kolorektaalvähi (2006),kopsuvähi (2006), neerurakulise kartsinoomi
Notch geeni aktivatsiooni. Delta/Notch signaalirajad ja Neurogenin1 funktsioneerivad mitmetes eri staadiumites sensoorsete neuronite eristumisel, esmalt neuraalplaadi külgede ja hiljem migreeruva neuraalharja rakkude hulgas. Notch valgud kontrollivad arengulisi valikud ka hemopoeesis, so kas lümfoidsetest progenitoridest saavad B- või T-rakud. Lisaks normaalse hemopoeesi reguleerimisega on Notch valgud seotud ka inimese leukeemia tekkega. Nende signaaliradade komponendid, signaali edastamise mehanismid ja bioloogiline tähtsus erinevate organsüsteemide ning rakutüüpide kujunemisel. Arenguliste signaalide antagonistid - Fibroblast Growth Factor'i signaali inhibitsioon pidurdab hiire lootel kopsupungakeste harunemist. TGF-beeta sünteesi inhibeerivad EGF, FGF, deksametasoon, kaltsium, retinoidid ja folliikulit stimuleeriv hormoon (FHS). 17. Rakusurm. Programmeeritud rakusurm ehk apoptoos soovimatute rakkude tahtlik
muudetava signaalraja. Kahekomponendilistel regulatsiooniradadel on üldiselt signaali ülekandumiseks partnerid konserveerunud. See tähendab, et enamikel juhtudel on sensoril kindel regulaator, mida ta fosforüleerib, kuigi on kirjeldatud ka ristfosforüleerimist (üks sensor fosforüleerib mitut regulaatorit). E. coli'l on kirjeldatud 62 kahekomponendilist regulatsioonirada, Bacillus subtilis'el 70. Varem arvati, et nii paljude signaaliradade ning fosforüleerimiseks konserveerunud aminohapete olemasolul võiks signaalirajad olla suhteliselt kergesti ristreguleeritavad. Seda kinnitasid ka in vitro eksperimendid, kus leiti, et sensor võib fosforüleerida pea 84 igat regulaatorit. In vivo see nii pole ning on teada ainult mõni regulatsioonirada, kus signaal antakse edasi mitmele regulaatorile. Näiteks E. coli kemotaksise
annaabi.ee 
