-Eesti Jahimees 2007, nr11, lk 601-612. 5 2.2. Põdrapere Juba 2005. aasta jahihooajal kogutud andmed viitasid muutustele seni vaid tõusuteel olnud põdrapopulatsioonis - ilmnes mitmete viljakuse näitajate langus. 19% analüüsitavast materjalis jääb teadmata looma vanus, kuna pole võetud alalõualuud. Tuleb ka ette eri vanuses loomad alalõualuu ja sigimisorganite kokku sobitamist. Rohkem ja paremat materjali saadi Pärnumaalt, Harjumaalt, Lääne-Virumaalt, Lahemaalt ja Viljandimaalt. Võrreldes eelmiste aastatega on möödas kõrge viljakusega populatsiooni tõusu faas. Arvatavasti on populatsiooni optimaalne tase ületatud. Võrreldes eri vanuses põdralehmade viljakuse muutusi Eestis, näeme kõikjal üht suunda - viljakuse langust. Kõige sagedamini sünnib üksikuid emaseid looteid ja kõige harvemini kaksikuid isaslooteid.
See oluneb pigmentide omavahelistest kombinatsioonidest. Tallus on neil alati hulkrakne ja väga mitmesuguse kujuga. Alamatel vormidel koosneb tallus hargnenud niititest. Rakukestest koosnevad tselluloosist, kuid võivad sisaldada ka pektiinaineid. Pruunvetikad sisaldavad klorofülli, kollaseid ja pruune ksantofülle ja karotiine, kusjuures eriti iseloomulik on Enamik liike paljuneb vegatiivselt talluse jagunemise teel, pruun pigment fükoosantiin.sugutult rändosadena ja suguliselt vastavate sigimisorganite moodustamise teel. Munarakud arenevad oogoonides, spermatosoidid anteriidides. Kõrgemad vormid sigivad ainult suguliselt. Läänemeres sageli esinevad pruunvetikaks on Sphacelaria arctica. See paari sentimeetri kõrgune mustjaspruun hargnev põõsake on kohastunud elule nõrgas valguses, olles tihti sügavatel aldel ainsaks taimeliigiks. Eesti vetes võib leida teda kuni 30 meetri sügavuselt. Suuremate taimede küljes või kividel võib tihti kohata pruune limaseid tompe, mis
annaabi.ee 
