otse postiraja äärde. Alati ei saa kaablit. Alati ei saa kaablt laotada liiklusvahendist. Mõnikord tuleb rull jätta sobivasse paika, kust veetakse kaabel rajale. Siis tuleb postides kasutadad rulli. Paigaldusel peab olema hoolikas, et kaablikattesse ei tekiks sügavaid hõõrdeid. Parim aeg õhukaabli-paigalduseks on kevadtalv, kui kaablit võib vedada mööda lund. Kaabli tuulekoormuse (kõikumisnähtus) vähendamiseks keeratakse need (8-ehitusega kaablid) 8-10 keerdu postivahe kohta. Sidumistehnikat kasutades saab valguskaableid kinnitada selliste endiste ehitiste külge, nagu elektriraudtee, maanduspostid ja kõrgepingeliinid. Sidumistehnika on sammuti arenenud, nii et seotud kaablid kannatavad suuremat tuulekoormust. Aladel, kus on oodata lume ja jäitekoormust peavad õhukaablikandjad olema üsna paksud. Tavaliselt kasutatakse 7x1,57mm terastrossi. Tele kaablispetsifikatsiooni järgi peab kaabel taluma 2,5kg/m lumekoormust, ilma et kiud veniksid üle 0,20%
seetõttu kaotada oma tiheduse. See võib juhtuda eriti siis, kui sondi lükkamise või nihutamise ajal muudetakse klemmide asukohta. Eesti kiirabi standardvarustuses on kahte suurust Magilli klemme (lapsele ja täiskasvanule). Pilt 51.12. Magilli klemmid 720 Toru fikseerimine Kõige sagedamini kasutatakse intubatsioonitoru fikseerimiseks mittevenivast materjalist 0,5 kuni 1 cm laiust paela. Intubatsioonitoru sidumisel on mitu võimalust. Olenemata sellest, millist sidumistehnikat kasutada, peab olema tagatud: tehnika kiire kasutamine, intubatsioonitoru kindel fikseerumine, kaelaveenide liigse surve vältimine (sõrm peab vabalt mahtuma toru ja kaela vahele). Sageli (enamasti lastel) kasutatakse tavalist 1–2 cm laiust plaastrit. Intubatsioonitoru fikseerimise korral plaastriga tuleb tähele panna, et kinnitusmaterjal toetuks üla-, mitte alalõuale, kuna ülalõug
annaabi.ee 
