nt. Sarugaku. Keskajal (12 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). Meiji ajajärgul (1868 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on
elektrilised pillid(süntesaatorid) on väga kvaliteetsed ja uuenduslikud. Kuulsamad Jaapani helitehnika- firmad on SONY,PANASONIC, CASIO, YAMAHA, TECHNICS. Jaapanlaste pillid: SHAKUHACHI (sakuhatsi)- kõverdatud toruga poole meetri pikkune bambusest flööt, puhutakse otsast. HICHIRIKI (hitsiriki)-20 cm pikkune otsast puhutav flöödimoodi pill, valju ja terava kõlaga. Neid eelmisi pille mängivad ainult mehed! Naiste pillid on: SHAMISEN- 3-keelne pika kaelaga keelpill. KOTO-150-180 cm pikkune kandle moodi pill, siidist keeltega, mängitakse elevandiluust küüntega. TAIKO-TRUMMID on hiigelsuured löökpillid, millega saadetakse rituaalseid tantse. Väga omapärane on jaapanlastel geisade kultuur. GEISA on haritud jaapani neiu, kes laulu, tantsu ja pilli- mänguga teenib elatist teemajades ja jõukates kodudes. Geisad peavad tundma kirjandust, kunsti ja muu- sikat ning pakkuma huvitavat seltskonda
Kabukiteater-16 saj esialgu tantsud, esitasid naised ja pillimäng, 18 saj ainult mehed kes ei laula,teevad seda teised muusikud, käib mitu tundi. No-teater-samuraid(relvastatud kaaskonna liige ja pärast sõjaväeline) ja ülikud. Lava ilmadekoreerimata, puust maskid, kostüüm ei kata jalgu, sümbol- rõõm,kurbus,viha. Jumalate ja kangelaste elu sisu. Bunraku-nukuteater, inimese suurused nukud, juhib neid kimonos olev nukujuht, ja mustas 2 abilist, mängitakse vanu ballaade(shamisen). Pillid:koto-kosmoloogilise sümbolina (kõikust) 13 17 21 keelega, näppekeelpill, põrandal mängitakse, keele all liikuv sild (roop) häälestamine, elevandiluuga. Shamisen-lautotaoline 3 keelt, mängivad geisad(haritud tütarlaps, tunneb kirjandust,muusikat.kunsti, elatist teenib seltskonnadaamina. Shakuhachi-5 sõrmeavaga pikiflööt bambusest. Taiko trummid-hiiglasuured löök pillid, 14 saj, kõla puhas,jumalani aitev väljendus. INDIA-üle miljardi elanikku, räägivad dialektis
Sarugaku. Keskajal (12 - 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati Jaapani
(Samast) Nohgakul oli kaks elementi: vokaal (Utai, mida esitasid näitlejad, koor ja kaheksa lauljat) ja instrumentaal (Hayashi, mis sisaldas bambusflööti, ja kolm trummi). Laulu ei saadetud mitte alati instrumentidega. (Samast) Hilisem ajalugu Edo ajajärgul (1603–1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi(flööt). (Samast) Meiji ajajärgul (1868–1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. (Samast) TRADITSIOONILINE JAAPANI MUUSIKA Traditsiooniline jaapani muusika jaguneb kunstmuusikaks ja rahvamuusikaks. Kunstmuusikal on mitu eri stiili, igaüks neist kujunes välja eri ajalooperioodil. Üldiselt mängib
Pillid Biwa Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja sildade arvu poolest (3 kuni 9). (1) Shamisen Shamisen on teatud liiki kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geisade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites.(1) Rahvalaulud Enamus rahvalaule on seotud ususündmustega ja igapäevaelu toimetustega. Kuid nüüd, mil elustiilid on muutunud, on rahvalaulud kaotanud oma otstarbe. Suur hulk
kasutatakse seda kaasaegses muusikas. Lisaks Gagakule kujunes Heiani ajastul välja ka teine tähtis muusikastiil: Shomyo. See on vokaalmuusika, mida esitati budistlikel teenistustel ja kujunes märkimisväärseks jaapani vokaalmuusika algeks. Muusikainstrumendid Azuchi-Momoyama periood (1573 - 1603) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid Shakuhachi, Koto ja Shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust. Keelpillid Koto Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette
6)õige eesmärk; 7)õige tähelepanu; 8)õige keskendumine NIRVANA-loobumine materjalidest, asjadest KAMA- armastusjumal HIINA: ~93% hiinlased; 7% buiguurid, mongolid, tiibetlased; 50% all 20 eluaasta T(D)AOISM-filosoofiline ja religioosne õpetus, kulgemine, tee Feng shui- iidne ruumikorralduse meetod Meeselundid- magu, sooled, sapp Naiselundid- süda, kopsud, neerud, põrn, maks Yin-naiselik (must), pime Yang-mehelik (valge), valge Sümbolid: maa , tuli , metall , puu , vesi JAAPAN: Shamisen-keelpill Maiko-madalam geisha Geiko- kõrgem geisha Kimono- ~13m käsitsi maalitud õmmeldud kangas Ikebana-lilleseade
Sarugaku. (2) Keskajal (12 - 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). (2) Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on
pantomiimilaadsel tantsul ja muusikal. Näitlejad kannavad puust maske. Kostüüm jätab paljad jalad, mille liigutused on eriti tähendusrikkad, andes edasi erinevaid emotsioone. Näitlejad liiguvad vähe. Etenduste sisuks on jumalate ja kangelaste elu. Samurai Bunraku · Jaapani nukuteater · Inimsuuruses nukud · Nukke juhivad kimonosse riietatud nukujuht ja tema kaks abilist · Osaleb ka jutustaja, kes esitab shamisen'i saatel vanu ballaade Geisad Geisad on kõrgelt haritud jaapani tütarlapsed, kes tunnevad hästi kirjandust, muusikat ja kunsti ning teenivad elatist seltskonnadaamidena Koto Kannab jaapanlaste jaoks kosmoloogilist sümboolikat. Koto on 13, 17, 21 keelega näppepill, mida mängitakse põrandal. Pilli siidist keeltel mängitakse elevandiluust plektroniga. Shamisen Pika kaelaga 3keeleline
Veel kaks kurja karakterit: mürgine naine (dokufu) ja kuri eit (akuba). Tekkisid uued näitlemisvormid: 1)henge buy (muundumise, teisenemise tants), mille abil sai sujuvalt ühe tantsu jooksul üle minna ühelt karakterilt teisele ja 2)hayagawari (kiire muutus) kus näitlejal tuli ühe etenduse sees mängida mitut rolli. 9)ningy jruri (bunraku), on Jaapani traditsioonilise nukuteatri vorm, mis loodi 1684 Osakas. Jruri kanti algselt ette biwa , mis 16saj. asendus shamisen. Algul olid nukud lihtsad ja seda hoidis üks nukunäitleja, hiljem kolm. 10)gassaku ühisloominguna kirjutatud draamatekst. 18saj. oli selline meetod kasutusel nii kabukis kui ningy jruris. Esimest edukat gassaku tiimi juhtis Takeda Izumo II (1691-1756), kes koos Miyoshi Shraku (1697-1772) ja Namiki Ssukega (1695-1751) kirjutas mõlema teatrivormi tekste. 11)Jidaimono- ajaloolised, rääkisid lugusid muistsetest kangelastest, mis olid üle võetud kas
imeilusat aiakest, Harajukut, mis on siis shoppamiskoht, Asakusa, kus võid näha imeilusat templit,Shibuya, mis on Tokyo kõige säravam koht,Kyoto, mis oli siis ennist Jaapani pealinnaks. Geisa Sõna geisa tähendab jaapani keeles "kunstnik". Geisad on elukutselised võõrustajad, kes lahutavad külaliste meelt, esinedes teemajades, mida kutsutakse O-chayadeks. Nad valdavad traditsioonilisi kunste, sealhulgas vana jaapani tantsu, laulmist, selliseid instrumentide nagu shamisen, lilleseadet, kimono kandmist, teetseremooniat, kalligraafiat, vestluskunsti, alkoholi serveerimist ja palju muud. Geisad poleerivad oma oskusi kogu karjääri vältel. Huvitavaid fakte · 1964 a toimusid Tokyos esimesed olümpiamängud Aasia kontinendil · Taliolümpia mänge on olnud Jaapanis juba kaks, 1972 ja 1998 · Ka eesti autorite teoseid on tõlgitud jaapani keeldne . Nt Jaan Krossi teoseid. · Jaapani elanikud ei suudle kunagi avalikus kohas. Isegi teismelised
kostüümis olevat abilist. Osaleb ka jutustaja, kes esitab shamiseni'i saatel vanu ballaade. Koto- kannab jaapanlaste jaoks kosmoloogilist sümboolikat. Tema kumer kaas on nagu taevas , lame põhi nagu maa ja kõlakasti õõnes sisemus sümboliseerib kõiksust. Koto on 13, 17 või 21 keelega näppepill, mida mängitakse põrandal. Iga keele all on liikuv sild ehk roop, mille abil pilli häälestatakse. Koto siidist keeltel mängitakse elevandiluust plektroniga. Shamisen- pika kaelaga 3- keeleline lauataoline pill, mida mängivad geishad Shakuhachi- traditsiooniline viie sõrmeavaga bambusest pikiflööt Taiko- trummid- hiigelsuured löökpillid, mis on saatnud rituaalseid tantse ja proteseesioone alates 14.sajandist. Taiko- trummide kõla peetakse puhta, jumalani jõudva aitava meeleseisundi väljenduseks. India- India on paljude eri rahvuste, keelte ja religioonude maa. Siin elab üle ühe miljard elaniku, kes kõnelevad enam kui tuhandes eri keeles ja
On kahte liiki rahvalaule: vaba rütmiga ja mõõdetud rütmiga. Esimest tüüpi laulis tavaliselt üks laulja ja seda lauldi algselt koormahobusel sõites. Teist tüüpi, mõõdetud rütmiga laule saadetakse tihti trummide ja Shamiseniga. Rahvalulud on peamiselt populaarsed vanema generatsiooni seas. Jaapani traditsioonilised pillid: Kotu (Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil), Shakuhachi (flööt), Shamisen (kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel). Jaapanis peeti väga lugu ka kabuki-teatrist. Algupäraselt oli kabuki naiste poolt esitatud vaatemäng, kuid hiljem keelati naistel seda esitada, sest oli tekkinud prostitutsiooni probleem. Hiljem olid kõik kabuki-näitlejad mehed, ka naiste osa mängisid maskeerunud mehed, keda peeti vaieldamatuteks staarideks. Lisaks sellele on Jaapanis veel elava suurusega nukuteater, kus ühe nukuga mängivad sageli mitu inimest
muusikaliigid nt.Sarugaku. Keskajal (12 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See
16. sajandi lõpus oli Jaapanis populaarne selline tants nagu nembutsu. Okuni on isik, keda loetakse kabuki teatri alusepanijaks. Okuni kasutas nembutsu tantsus selliseid võtteid, mida saab nimetada kabukiks. Okuni esimene kabuki oli väga edukas, mille tõttu see mõjutas prostituudide gruppe laiendama Okuni kabuki tantsu imiteerimist. Seda imiteerides tegid nad sensuaalseid tantse, et teha reklaami oma teenustele. Muusikainstrument, mida hakati seostama kabukiga oli pill nimega shamisen. Prostituudide poolt esitatud kabukit hakati nimetama onna kabuki, mis tähendas naiste kabuki või yujo kabuki, mis tähendas prostituudide kabuki. Need tantsud osutusid nii populaarseks, et isegi mitmed daymo feodaalisandad kutsusid kurtesaanid ja nende truppe oma lossidesse esinema. Alguses suhtus shogunaat kabuki tantsu suure umbusuga ja 1608. aastal anti välja määrusi, et kabuki keelustada nimetades seda immoraalseks. 1629. aasta viimased
annaabi.ee 
