Keeleteaduse alused
sufiks, infiks).
Morfeemid võib jagada kahte pearühma:semantilisteks (jagamatud tähendustervikud,
millel on selge tähistussuhe keelevälise maailmaga) ja grammatilisteks (näitavad
keelesiseseid struktuurisuhteid).
SEOTUD MORFEEM- need morfeemid, mis kunagi ei saa esineda iseseisvate
sõnavormidena.
POTENTSIAALSELT VABA MORFEEM- võivad esineda kas omaette või teiste
morfeemidega liitunult.
VABA MORFEEM- ei saa kunagi liituda ühegi teise morfeemiga.
AFIKS- seotudmorfeemid, neid võib jagada allrühmadeks selle järgi, kuidas nad oma
tüvisõnaga liituvad. Afiksite funktsioonid on väga erisugused. Kõigepealt
moodustavad omaette rühma tuletusliited, mille abil saadakse uusi sõnu. Tuletatud
sõnad ehk tuletised võivad põhimõtteliselt olla kuitahes pikad. Muutumismorfoloogia
alla kuuluvaist afiksitest asuvad kas lihttüvele ehk juurele või tuletatud tüvele kõige
lähemal morfoloogiliste kategooriate tunnused, mille abil põhitüvedest moodustatakse
annaabi.ee 
