toimuvad aatomituumade põrkumisel teiste tuumade või elementaarosakestega, radioaktiivse lagunemise jaoks pole aga väliseid põhjuseid vaja. Liitosakese seoseenergia on võrne minimaalse tööga mis kulub selle liitosa lõhkumiseks koostisosadeks. Tuuma seoseenergia oleneb üsna omapärasel viisil massiarvus, mugavaim on seda sõltuvust jälgida , kui tuuma seoseenergia jagada massiarvuga, st. vaadata ühe nukleoni kohta tulevat seoseenergiat. Tuumajõudude ja tuumade seoseenergia olenevus massiarvust viib selleni , et tuumareaktsioonidest on võimalik suuremal hulgal energiat saada kahes piirkonnas kergete tuumade ühinemisel ja raskete tuumade lõhustumisel. Tuumade seoseenergiad on u miljon korda suuremad kui aatomites ja molekulides. Tuumareaktsioonide alustuseks on ainet vaja kuumutada vähemalt kümne miljoni kraadini , alles
Pinget mõõdetakse voltmeetriga.Pinge ühikuks SI-süsteemis on volt. Üks volt (tähistatakse V) on selline pinge, mille puhul 1 kuloni suuruse laengu ümberpaigutamisel teeb elektriväli tööd 1 dzaul. 12 Mida näitab 2 punkti vaheline pinge???? 13 Mis on elektronvolt?Elektronvolt on energia mõõtühik, mis on laialt kasutusel elementaarosakeste, tuuma-, aatomi- ja tahkisefüüsikas. Sellega mõõdetakse näiteks elektronide seoseenergiat aatomites ja molekulides. Tähis eV. 1 elektronvolt on kineetiline energia, mille elektron saab läbides vaakumis potentsiaalide vahe 1 volt. 1 eV=1,602177×1019 dzauli.
Tuuma koostisesse kuuluvad prootonid ja neutronid, millel ei ole laengut. Prootoni ja neutroni ühisnimetusena kasutatakse mõistet nukleon. Nukleone seob ühtseks tervikuks tuumajõud. See jõud on tingitud tugevast vastasmõjust. Kuna prootonid ja neutronid alluvad tõrjutusprintsiibile, siis on tuum analoogiliselt elektronkattega kihiline. Energiat, mis tuleb tuumale anda selleks, et tuuma lõhkuda üksikuteks nukleonideks, nimetatakse tuuma seoseenergiaks. Seoseenergiat ühe nukleoni kohta nimetatakse eriseoseenergiaks. Radioaktiivsuseks nimetatakse mingit liiki osakeste iseeneslikku kiirgumist tuumadest. Radioaktiivseid materjale leidub kõikjal keskkonnas ning meie keha sisaldab selliseid radioaktiivseid materjale nagu süsinik, kaalium ja poloonium. Kogu elu Maal on arenenud selle kiirguse mõju all. Alates röntgenkiirguse avastamisest üle 100 aasta tagasi oleme leidnud võimalusi kiirguse ja
Elektronkatte raadius ületab tuuma raadiust ~100 000 korda. Tuuma ehitus, Tuum on kerataoline suure tihedusega keha aatomi keskmes. Nukleone (prootoneid ja neutroneid) seovad tervikuks tuumajõud. Need jõud on tingitud tugevast vastastikmõjust, mis on suuteline ületama prootonite elektrostaatilist tõukumist. Tuuma seoseenergiaks Es nimetatakse energiat, mis tuleb tuumale anda selleks, et tuuma lõhkuda üksikuteks nukleonideks. Seoseenergiat mõõdetakse megaelektronvoltides (MeV). Seoseenergia on seotud massidefektiga M kujul Es = M c2 . Massidefekt M on nukleonide masside summa ja tuuma massi vahe. Massidefektile vastav energia (seoseenergia) vabaneb tuuma "kokkupanekul" üksikutest nukleonidest. Tuuma eriseoseenergiaks nimetatakse seoseenergiat ühe nukleoni kohta. Suurim eriseoseenergia on keskmise massiga tuumadel (massiarvuga 50 kuni 100). Seetõttu on energeetiliselt kasulikke
Avastati radioaktiivsus.katse-alfakiirguseallikas küveidis-osakesed pääsesid välja aint otse=läbi tunginud kiired peaxid ühes kohas koonduma,aga Ei.Rutherfordi planetaarne aatomimudel-ei selgita aatomite püsivust.Osakesed peaxid tuumale langema umbes 10-10 sek,aga Ei.Maailm peax koosnema vaid ühest ainest.Elektronvolt.1 elektronvolt on energia,mille omandab elektron,läbides elektriväljas potentsiaalide vahet 1 volt. 1eV=1,60x10 -19 J.Mõõdetaxe elektronide seoseenergiat aatomites,molekulides ja elementaarosakeste massi.Seaduspärad vesiniku aatomi spektris,spektrijoonte asendeis:jooned on rühmitunud spektraalseeriatesse,igas seerias moodustavad jooned koonduvaid jadasid.Täppisanalüüs näitab,et kõiki seeriajadasid kirjeldab valem 1/lambda=Rx[(1/n1ruudus)-(1/n2ruudus)]Balmeri valem on nähtavas valguses. Tõenäosuslaine-elektroniga kaasnevad lained.Laine,mis näitab tõenäosust leida elektroni mingil ajahetkel mingis kindlas ruumipunktis.
potensiaalsete energiate summast, sest liitudes asetuvad osakesed madalamasse ( kollektiivsesse ) energiaolekusse ning kaotavad seega energiat.. Seoseenergia on selle potensiaalse energia erinevuse mõõt, energia, mida on vaja " teist teed tagasi minekuks ". Mida suurem see on, seda väiksem on aatomi või tuuma potensiaalne energia ja seda suurem stabiilsus. Mida tugevamad on tuumajõud, seda suurem on tuuma seoseenergia. E = m c 2 Ühe nukleoni kohta tulevat seoseenergiat nimetatakse eriseoseenergiaks. Energia jäävuse seaduse kohaselt vabaneb sama suur energiahulk tuuma moodustumisel vabadest nukleonidest. Tuumade masside täppismõõtmistest selgus, et tuuma mass on alati väiksem tuuma moodustavate prootonite ja neutronite masside summast. Mt< Zmp + Nmn, kus M t - tuuma (seisu)mass, m p - prootonimass, m n - neutroni mass, Z - laenguarv, N - neutronite arv.
Vesiniku kolmas isotoop 31H on triitium, mille tuumas on üks prooton ja kaks neutronit. Triitiumi tuum on ebastabiilne, sest prootonid ja neutronid ei ole tasakaalus. Tuumaenergia Aatomituumad koosnevad prootonitest ja neutronitest, kuid tuuma mass on alati väiksem kui üksikute prootonite ja neutronite masside summa. Selle erinevuse (massidefekti) tekitab tuumaosakesi koos hoidev seoseenergia. Tuumade seoseenergiat saab leida Einsteini valemiga Seoseenergia = mc2 Kus m on massidefekt ning c valguse kiirus vaakuumis. Vaakuumis oleva heeliumituuma (-osakese) jaoks on seoseenergiaks m = 0.0304 u , mille suuruseks on 28.3 MeV, arvestades u väärtust: 1 u = 931.434 M eV C-2. Tuuma seoseenergiad on miljoneid kordi suuremad kui aatomis elektronide sidumiseks vajalikud energiad. Näiteks on vesiniku aatomi ioniseerimiseks vajalik energia 13.6 eV , mis on ca 2 miljonit
looduses tugev vastastikmõju Tuumajõud on tõmbejõud Nad on palju suuremad kui prootonite vahel mõjuvad elektrostaatilised tõukejõud. Tuuma ehitus. Osakesed paiknevad tuumas teatud kindlatel energiatasemetel. Ühel tasemel saab olla vaid kindel arv osakesi Prootonite ja neutronite energiatasemed on üksteisest sõltumatud. Energiat mida on osakesele vaja selleks, et ta tuumast vabastada, nimetatakse seoseenergiaks. Seoseenergiat mõõdetakse elektronvoltides Tuuma stabiilsuse tingimused Põhireegel stabiilse tuuma energia on omataoliste seas minimaalne. Püsiva tuuma suurus on piiratud. Kõik tuumad, mille A>210, ei ole stabiilsed Prootonite ja neutronite energiatasemed peavad olema täidetud alates madalamast. Prootonite ja neutronite energiatasemed peavad olema täidetud võrdses ulatuses. Tuumareaktsioon Keemilisel reaktsioonil tekivad uued ained. Na + Cl NaCl
üks loojatest, kelle nime see tegur siis kannabki. Seisumassi ja kinemaatilise kordaja abil võib Einsteini kuulsa valemi nüüd anda uues kujus (4). Kinemaatiline tegur määrab massi käitumise kiiruse suurenemisel. Mass kasvab kiiruse kasvades ja muutub kiirusel c lõpmatuks. "Lohutuseks" massi "jooksutamise" eest jätavad relativistid rahule massi aditiivsuse: ka neil võrdub liitkeha mass osiste masside summaga. (Seoseenergiat me siin ei arvesta.) Mass on jääv suurus. Sest, kui isoleeritud süsteemi energia on jääv, ja mass on sama mis energia, peab ka mass olema jääv. Massituid osakesi relatiivse massi teoorias ei ole. Footonil on mass, mis võrdub footoni energiaga. Siin ei saa olla massi sõltuvust kiirusest, sest kõik footonid liiguvad valguse kiirusega. Energia ei sõltu kiirusest, vaid võnkesagedusest. Mida suurem sagedus, seda kopsakam energia.
26 Tuum on kerataoline suure tihedusega keha aatomi keskmes. Nukleone (prootoneid ja neutroneid) seovad tervikuks tuumajõud. Need jõud on tingitud tugevast vastastikmõjust, mis on suuteline ületama proo- tonite elektrostaatilist tõukumist. Tuuma seoseenergiaks Es nimetatakse energiat, mis tuleb tuumale anda selleks, et tuuma lõhkuda üksikuteks nukleonideks. Seoseenergiat mõõdetakse megaelektronvoltides (MeV). Seoseenergia on seotud massidefektiga M kujul Es = M c2 . Massidefekt M on nukleonide masside summa ja tuuma massi vahe. Massidefektile vastav energia (seoseenergia) vabaneb tuuma "kokkupanekul" üksikutest nukleonidest. Tuuma eriseoseenergiaks nimetatakse seoseenergiat ühe nukleoni kohta. Suurim eriseoseenergia on keskmise massiga tuumadel (massiarvuga 50 kuni 100). Seetõttu on energeetiliselt kasulikke
hf = 3/4 R (Z - 1)2, kus R on Rydbergi konstant (13,6 eV). Tuum on kerataoline suure tihedusega keha aatomi keskmes. Nukleone (prootoneid ja neutroneid) seovad tervikuks tuumajõud. Need jõud on tingitud tugevast vastastikmõjust, mis on suuteline ületama proo- tonite elektrostaatilist tõukumist. Tuuma seoseenergiaks Es nimetatakse energiat, mis tuleb tuumale anda selleks, et tuuma lõhkuda üksikuteks nukleonideks. Seoseenergiat mõõdetakse megaelektronvoltides (MeV). Seoseenergia on seotud massidefektiga M kujul Es = M c2 . Massidefekt M on nukleonide masside summa ja tuuma massi vahe. Massidefektile vastav energia (seoseenergia) vabaneb tuuma "kokkupanekul" üksikutest nukleonidest. Tuuma eriseoseenergiaks nimetatakse seoseenergiat ühe nukleoni kohta. Suurim eriseoseenergia on keskmise massiga tuumadel (massiarvuga 50 kuni 100). Seetõttu on energeetiliselt kasulikke
hf = 3/4 R (Z - 1)2, kus R on Rydbergi konstant (13,6 eV). Tuum on kerataoline suure tihedusega keha aatomi keskmes. Nukleone (prootoneid ja neutroneid) seovad tervikuks tuumajõud. Need jõud on tingitud tugevast vastastikmõjust, mis on suuteline ületama proo- tonite elektrostaatilist tõukumist. Tuuma seoseenergiaks Es nimetatakse energiat, mis tuleb tuumale anda selleks, et tuuma lõhkuda üksikuteks nukleonideks. Seoseenergiat mõõdetakse megaelektronvoltides (MeV). Seoseenergia on seotud massidefektiga M kujul Es = M c2 . Massidefekt M on nukleonide masside summa ja tuuma massi vahe. Massidefektile vastav energia (seoseenergia) vabaneb tuuma "kokkupanekul" üksikutest nukleonidest. Tuuma eriseoseenergiaks nimetatakse seoseenergiat ühe nukleoni kohta. Suurim eriseoseenergia on keskmise massiga tuumadel (massiarvuga 50 kuni 100). Seetõttu on energeetiliselt kasulikke
Radiodiagnostikas kasutatavad footonienergiate neeldumisel esinevad koos nii Comptoni kui ka fotoelektriline neeldumine, mida suuremad on energiad, seda rohkem esineb Comptoni protsessi, väiksemate energiate puhul hakkab domineerima fotoelektriline protsess. Fotoelektrilise protsessi puhul reageerib footon aatomi elektronkatte sisekihi elektroniga (näiteks K, L, või M). Kogu footoni energia kandub üle, osa sellest kulub, et ületada elektroni seoseenergiat, ülejäänu antakse kineetilise energia elektronile: KE = hν – ES, kus hν on algfootoni energia, ja ES on elektroni seoseenergia. Elektronkihile jäänud vakants tuleb täita uue elektroniga, milleks saab kas sama aatomi kaugema kihi elektron või mõni vaba elektron väljastpoolst aatomit. Elektroni liikumine ühelt kihilt teisele põhjustab muutusi aatomi ‘energiamajanduses’. Kuna elektron on negatiivselt laetud osake, siis liikumisel väliskihilt sisemisele kihile
annaabi.ee 
