samalt ahelalt kui ka vastasahelalt. Kui miRNA on orienteeritud samas suunas kui ümbritsev geen, transkribeeritakse see juhuslikult koos peremeesgeeniga ja lõigatakse splaissimisel suuremast transkriptist, kus nad ennast peidavad. – Või ka mittekodeerivate geenide eksonites • miRNA transkriptsiooni viib läbi enamasti RNAP II, kuid harvemini ka RNAP III. • • MikroRNAde seondumiskohad – paiknemine, omadused, ennustamine • Paiknevad praktiliselt alati valku kodeerivate geenide mittekodeerivates alades, 3’-UTR-des, võivad asuda ka nt kodeerivas alas, aga see on väga erandlik. Võivad paikneda ka mittekodeerivate geenide transkriptides, pseudogeenide või lncRNAde järjestustes. miRNAde seondumiskohad on peamiselt intron kodeeritavas alas, kuna degradatsioon takistab miRNAde seondumist mRNAl, sp on need seondumiskohad
Joonis 1. Allergilise reaktsiooni tekkimine Järgmiste kontaktide korral tekib organismis äge kaitselaine. Antikehad ei ringle mitte ainult veres, vaid nad lähevad ka kudedesse. Lümfisüsteemis, nina- ja suulimaskestas, hingamisteedes ning soolestikus kohtavad nad veel ühte liiki kaitserakke, nuumrakke. Need sisaldavad hulgaliselt kogumeid, milles talletatakse vahendusaineid, näiteks histamiini. Nende välispinnal paiknevad antikehade seondumiskohad (retseptorid). Ühelainsal nuumrakul paikneb kuni 100 000 antikeha. Antikeha on välimuselt Y-kujuline. Tal on jalg ja kaks haru. Jalg seondub nuumrakuga, harude abil püütakse sissetungijaid (antigeene) ning hoitakse neid kinni. Kui kaks antikeha on kinni püüdnud ühe ja sama antigeeni, nii et see mõlema antikeha vahel justkui silla moodustab, vabastab nuumrakk kogumis talletatud vahendusained. Need ained on väga agressiivsed. Kui nad nuumrakkudest ümbritsevasse koesse jõuavad,
▫ RF1/2 – L11 stalk RF1/2 dissotsieeruvad ribosoomilt. RRF ehk ribosoomi retsükleerimisfaktor (ingl. ribosome recycling factor). 2 domeeni: domeen I (“saba”) ja domeen II (“pea”). Seondub 70S ribosoomiga : domeen I : 50S ja domeen II : 30S. Koos EF-G-ga põhjustab 70S lagunemise subühikuteks. RRF-i kaks seondumispositsiooni : Pos 1 – 70S ribosoomil ja Pos 2 – 50 subühikul. RRF seondub RS-ga enne EF-G-d. RRF ja EF-G seondumiskohad kattuvad kui RRF positsioonis 1. Järeldus : EF- 20 G seondumisel võtab RRF sisse positsiooni 2 ( GTP hüdrolüüsi järel liigud EF-G dom Iv dom III poole ja selle väänad välja RF pea). RRF minek positsiooni 2 lõhub subühikutevahelised sillad B2a ja B3.B2a ja B3 on ühed kõige tugevamad sillad. Järeldus : subühikud dissotsieeruvad
Töötas välja Kary Mullis 1983. Lühidalt võimaldab PCR ka väga väikest kogust DNA'd paljudnda mitme suurusjärgu võrra. Paljundatakse pikast DNA molekulist korduvalt ainult mingit konkreetset lõiku. Taoline DNA paljundamine tänu erilistele praimeritele → pikemat tüüpi DNA fragmendid. Kasutatakse kokku kahte praimerit (täpsemalt kahte eri järjestusega praimerit, mõlemat lisatakse reaktsioonisegusse väga suurtes kogustes), mille järjestus ja seondumiskohad DNA ahelale on meile teada. Nendest praimeritest üks seondub DNA kaksikheeliksi ühele ahelale ja teine praimer teisele praimerile, nõnda piiritledes ära selle DNA lõigu, mida tahad paljundada. PCR käigus viiakse DNA süntees läbi keskmiselt 20-40 korda järjest. Iga sünteesireaktsioon moodustab ühe “PCR tsükli”. Tsükkel koosneb sisuliselt kindlatest temp-muutustest, mis korduvad ja kus kindla temp. Juures leiab aset kindel osa DNA sünteesi reaktsioonist.
Ca-ioonide osa kontraktsioonil. Puhkeolekus katab tropomüosiin aktiini sidumiskoha müosiini jaoks. Tropomüosiini molekuliga on seostunud proteiin troponiin. Troponiinil on mitu Ca +2 seondumiskohta. 2. Närvisignaal antakse AP kujul sünapsi kaudu üle lihasraku membraanile → Ca +2 vabaneb sarkoplasmaatilisest retiikulumist 3. Vabanenud Ca+2 seondub troponiiniga → troponiini ehitus muutub → tropomüosiini molekuli asukoht muutub → aktiini molekulil avanevad müosiini seondumiskohad. 4. Müosiini pead seostuvad aktiini filamentidega → müosiini pea paindub, ja toimub aktiini filamentide “libisemine” müosiini filamentide suhtes 5. ATP seostub müosiini peaga → aktiini ja müosiini side katkeb ja filamendid eralduvad teineteisest 6. ATP hüdrolüüsub, vabaneb energia, mis suundub müosiini peadesse ja need pöörduvad lähteasendisse 7. Kui Ca+2 pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi, siis see eraldub troponiinist →
eIF2 on sarnane prokarüootse IF2-ga, ta osaleb initsiaator-tRNA sidumisel 40S subühiku P- saiti ning GTP energiat kasutades dissotseerub koos eIF1 ja eIF3-ga, et subühikud saaksid ühineda. eIF4 on RNA helikaas, mis vähendab mRNA sekundaarstruktuure, et väiksel subühikul oleks võimalik seonduda. eIF5 on kofaktor subühikute ühinemisel. eIF6, nagu eIF3, takistab subühikute ühinemist, kuid seondub 60S külge. mRNA 5'otsas on seondumiskohad, kuhu vastavate valguliste faktorite olemasolul seondub 40S subühik. Kuna mRNA seondumine võtab aega, on 40S seotud eIF-3ga, mis takistab 60S subühiku ühinemist 40S-ga. Järgmisena seondub väikse subühikuga initsiaator-tRNA, mille ühinemine on sarnane prokarüootsete organismidega, ainult katalüüsi viib läbi eIF-2. Pärast seda hakkab kogu kompleks liikuma mööda mRNA-d, otsides startkoodonit. Startkoodoni leidmisel seonduvad 40S ning 60S subühikud, moodustades 80S kompleksi. 14
annaabi.ee 
