Kvaliteetlehed on reeglina formaadilt suuremad ning keskenduvad rohkem „kõvadele“(sise- ja välispoliitika-, majandus- jt riikliku tähtsusega teemad) uudistele ja tõsisemale ajakirjandusele. Kvaliteetlehtede alla kuuluvad näiteks The Daily Telegraph (kuulub vendadele Sir David Barclayle ja Sir Frederick Barclayle), Financial Times (kuulub meediakonglomeraadile Pearson PLC). Tabloidid on formaadilt väiksemad, sisaldavad palju pilte ning on orienteeritud sensatsioonile ja „pehmematele“ uudistele. Näiteks The Daily Mail (kuulub Londoni börsil noteeritud ettevõttele Daily Mail and General Trust), The Daily Express (kuulub Richard Desmondile), The Sun. Auditooriumi hõlmatus ajalehtedega ( kõik ajalehtede ostjad) – kõikidest täiskasvanutest 32,7% loeb ajalehti, meestest 33,9% ja naistest 31,5% loeb ajalehti. Ajalehti loetakse tõesti igapäev ja igalpool. Eriti on selline harjumus nendel, kes hommikul või õhtul metrooga tööle sõidavad.
katkestas teda, ta ei tahtnud palveid, ta tahtis ainult pihtida ja võita aega koiduni, sest siis võidaks tema hukkamist edasi lükata. Terve vestlus ei avalda, miks Jaan Randus hukka on mõistetud, kuid vihjeks annab autor nii palju, et ta on väsinud möllust, kahtlustamisest, varjamisest, kas ka põgenemisest? Jaan kirjeldab sõja-aastaid ja kuidas need tema psüühikale mõjunud on. Ta on vihane ja kurb elu pärast: ,,Elame vaid tänapäeva sensatsioonile, ealgi hingamata täie kopsuga." Ta räägib sellest, kui mõttetu on ühe sõduri, ristisõitja tähtsus, tema tähtsus. Jaani armastus kodumaa vastu, vaprus ja julgus selle eest võidelda osutuks tarbetuks, sest keegi seda ei austanud. Kuigi Jaan räägib kuidas ta surma ei karda, hiljem sõites hukkamiskohta, haarab teda paanika. Tegelikult oli kogu vestlus(võiks öelda ka monoloog) väga seosetu ja paaniline.