kontrollijatena. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Konsulid valiti igal aastal rahvakoosolekul. Väljaspool linnamüüre tegutsesid leegionid, mille põhiülesanne oli kaitsta riigi piire, tõrjuda välisvaenlasi, suruda maha mässu ja vallutada uusi maid. Leegion oli Vana-Rooma armee üksus. Leegioni kooslusesse kuulusid ratsavägi, kergejalavägi ja raskejalavägi. Leegioneid juhtisid tavaliselt senaatoriseisusest pärit mehed. Varases vabariigis oli leegionis 4200 jalaväelast ja 300 ratsanikku. II Puunia sõja ajal jaotati 30 maniipulist(Rooma sõjväe allüksusest) koosnev leegion 10 kohordiks(osa leegionist). Kui nüüd aga rääkida Puunia sõdadest lähemalt, siis need kolm sõda peeti aastatel 264 146 eKr Kartaago ja Rooma vahel. Mõlemad riigid taotlesid ülemvõimu Vahemere lääneosas. Esimene Puunia sõda peeti Sitsiilias ja merel, Kartaago loovutas Sitsiilia. Teine Puunia sõda
Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia, kuid keisririigi ajal tõusid senaatoriteks ka esamlt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia edindajaid. Senaarotid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega roomas, kus nad olid kõrgemates riigiametites, nende sest määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisusest. Algselt loeti ratsanikeks neid , kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati ratsanikeks lihtsalt teatud jõukuse saavutanud rooma kodanikke, paljud neist oli suurmaavaldajad. Erinevalt senaatoriitest tegelesid enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid kaubanduse või finansasjadega. Seetõttu said just neist impeeriumi rahaasjadega tegelevad ametnikud
magistraadid. Mõne aja pärast loobuti rahvakoosolekute kokkukutsumisest. Riigi tegelik juhtimine koondus nüüd valitseja kätte, keda kokkuleppeliselt nim keisriks. Senatist sai valitseja nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid. 3. Ühiskond iseseisvalt Seisused: o Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad. o Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisusest. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks. o Lihtrahva enamiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ning rentnikud. o Proletaarid ehk varatud linnaelanikud. Kõik nad olid Rooma kodanikud. 4. Kuidas ennustati VanaRoomas? Jumalad vihikust Roomlaste ennustuskunst põhines peamiselt etruskide eeskujudel. Sellega tegelesid peamiselt riigi poolt määratud preestrid augurid
jõukuselt ja arengult idaprovintsidest maas põhjapoolsetel aladel oli linnu vähe põllumajanduslik üldilme · Ühiskondlik kihistumine o keiser o senaatoriseisus Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad suurmaavalitsejad, leegionide ülemad, provintside asevalitsejad o ratsanikuseisus rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisusest enamik tegeles kaubanduse ja finantsasjadega tegeleti impreeriumi rahaasjadega; olid ka kohtunikud o lihtrahvas linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad (väikemaaomanikud ja rentnikud) kõik olid Rooma kodanikud neile hakati riigi kulul tasuta vilja jagama o orjad o naised isa, abikaasa, mõne muu meessugulase eestkoste all
Kõige paremini nendest on säilinud keiser Hadrianuse nn. Hadrianuse vall. Rooma riik tagas oma territooriumil julgeoleku ja rahu, seda nimetati Rooma rahuks (pax Romana). Kuid peagi hakkas olukord seal riigis halvenema, riigipiire ründasid välisvaenlased ja maad kurnasid aeg-ajalt kodusõjad. Segaduste ajajärk Rooma keisririigis (235-238) Hiigelperioodile järgnes segaduste ajajärk. Sagedased verised riigipöörded viisid kodusõdadeni. Senised keisrid pärinesid senaatoriseisusest, kuid nüüd hakkas võimule tõusma lihtsõdurina alustanud väepealikke. Roomat ründas üle pika aja Uus-Pärsia riik, põhjast ründasid ka germaanlased. Rooma uus tugevnemine (284-395) Keiser Diocletianus suutis segadused lõpetada ja riigi taas korrastada. Ta korraldas ümber riigi seadused, suurendades keisri ja riigi bürokraatia võimu. Ta kärpis ka senati võimu ja kodanike vabadusi. Constantinius Suur jätkas ümberkorraldusi. 313. aastal legaliseeris ta ristiusu, mis
maha heita. Senaatoriseisuse moodustasid rooma riigi ülikud. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia, kuid hiljem tõusis senaatoriteks ka Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajad. Senaatorid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega Roomas, kus nad olid kõrgemates riigiametites. Senat säilitas ühiskondliku positsiooni, kuid kaotas poliitilise tähenduse. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased,kes jäid väljapoole senaatoriseisusest. Üldiselt olid nad need kes jõudsid endale lubada hobust ha teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna kiirelt. Hiljem nimetati neid lihtsalt mngi teatud jõukusepiirini jõudnud Rooma kodanike, paljud neist olid suurmaavaldajad. Nad tegelesid kaubanduse ning finantsasjadega, millega senaatorid ei tegelenud.seega määrati ratsanikke ka kohtunikeks. Lihtrahva enimiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elanud põlluharijad.
annaabi.ee 
