Protsessis on üks ahelatest juhtiv (leading strand) ja teine mahajääv ahel (lagging strand). Juhtivalt ahelalt toimub süntees pidevalt, kuid mahajääval ahelal toimub süntees 100-1000 nukleotiidiste blokkidena ehk Okazaki fragmentidena. Nende fragmentide sünteesiks kasutatakse RNA praimereid. Hiljem liidetakse tekkinud fragmendid esüümi ligaas abil. Kuna DNA repikatsiooni puhul tekib mõlema DNA ahelale kõrvale uus DNA ahel, siis nimetatakse vastavat protsessi semikonservatiivseks. Helikaas- ensüüm, mis lahutab DNA ahelad üksteisest. Enamasti funktsioneeri heksameerina. SSBP (single-strand binding protein)- seondub üheahelalisele DNA-le, hoides ära selle kaheahelaliseks muutumist. DNA replikatsiooni näol on tegemist väga täpse mehhanismiga. Nimelt, uurimuste kohaselt teeb tehakse miljon aluspaari liitmise kohta ainult üks viga, kuigi reaalselt võiks see arv olla palju suurem.
Sünteesi viivad läbi ensüümid, mida nimetatakse polümeraasideks. DNA replikatsiooni käigus lülitatakse kasvavasse DNA ahelasse inimesel 3000 nukleotiidi minutis, bakteril 30,000 nukleotiidi minutis. Replikatsioonil käituvad matriitsina mõlemad DNA ahelad (mõlema ahela kopeerimine toimub paralleelselt) ning replikatsiooni lõpp-produktideks on kaksikheeliksid, milles üks ahel on uus ja teine vana. Seetõttu nimetatakse sellist DNA replikatsiooni mudelit semikonservatiivseks (1 uus/1 vana ahel + 1 uus/1 vana ahel) (joonis 3). DNA replikatsioon toimub kindlas rakutsükli faasis- S faasis, mis koos G1(raku normaalne metabolism ja kasvamine;temas sisalduvate organellide kahekordistumine, ettevalmistus replikatsiooniks) ja G2(raku kasvmine, ettevalmistus mitoosiks) faasidega moodustab interfaasi) ning rakk hakkab peale replikatsiooni jagunema ainult tingimusel, et DNA replikatsioon on toimunud veatult.
annaabi.ee 
