juht W.E.B. Du Bois ning ajakirjanik J. Ki-Zerbo, kes pani aluse General History of Africa. Vol I-VIII. ilmumisele. Nimetus “Aafrika” pärineb arvatavasti roomlastelt ja tuleneb berberi hõimu aafrite järgi. Kreeklased kutsusid seda osa mandrist, mida nad tundsid Liibüaks (kr. Libye). See võib aga tuleneda ka foiniikia sõnast pharikia, mis tähendab viljade maad või ladinakeelsest sõnast aprica – päikeseline või kreekakeelsest aprike’st, mis tähendab külmavaba. Variant on ka semiidikeelne afar – kuiv maa või foiniika faraga – eraldumine, mis võid tähendada ka diasporaad. See võib pärinede sanskriti ja hindi keele sõnatüvedest apara või africa, mis tähendab “pärast” või lääne ilmakaart. Araabia ajaloolane Leo Africanus väitis 16. saj, et jemeniitide pealik Africus asutas linna Afrikyah. On pakutud, et Afer oli ka piibli Aabrahami lapselaps. Nimi Ofir on olnud müütiline maa, kus olevat asunud ka kuningas Salomoni kullkaevandused kusagil Ida-Aafrikas
Sarnasus Hiinaga. Suutis 700 aastat pidurdada islami pealetungi. 18 2. Islami kalifaat Algusesks loetakse 16 Juuli 622, mil Muhamed ja tema kaaskond aeti Mekast välja ning nad moodustasid oma sõjalis-religioosse salga. Islam oli algusest peale relvajõule toetuv misjoneeriv religioon, mis ei pööranud tähelepanu kultuurierinevustele. Tegelikult asustas Islami ala juba varem valdavalt semiidikeelne ja sarnase mentaliteediga elanikkond. Lisaks oli islam mõneti ägedam monoteism kui kristlus – seetõttu pöördus suur osa kristlastest uude usku. Samas teatav religioosne tolerantsus (juutide ja kristlaste suhtes). Araablased võtsid kiiresti omaks arenenumate rahvaste kultuuri. Kalifaat eksisteeris 632 – 13 sajand. Kaliif oli nii religioosseks kui poliitiliseks juhiks Alul pealinnaks Mediina, hiljem Damaskus ja Bagdad. Kaliif Omar (634 – 661) pani aluse hiilgusele.
annaabi.ee 
