ja alates 1929- 1940 aastani Majandusministeerium, kelle alluvuses tegutses kaubandusosakond. Kaubandusosakonna ülesandeks oli nii sise- kui ka väliskaubanduse korraldamine. Pärast iseseisvumist toimus uute kaubandusorganisatsioonide loomine. Sisekaubanduses etendasid olulist osa kooperatiivettevõtted. Esimesed tarbijate ühistud asutati juba 1902. aastal. Suurenes ka väliskaubandus. Aastaid 1971 – 1975 võib lugeda Eestis selvekaubanduse alguseks . Selvekaubanduse kiiret arengut pidurdas pakendatud kaupade vähesus. Olukorra lahendamiseks ehitati linnadesse kaubandusorganisatsioonide alluvusse pakketsehhe. Kaubaturul oli nõudmine pakkumisest suurem, see tähendab et valitses paljude kaupade defitsiit. Nõukogude Liidu ajal (millega Eesti oli liidetud 1940–1991) ja eriti 80-ndate aastale lõpust alates ei olnud töö eest makstud raha ainus tingimus või eeldus, et üht või teist vajalikku
omatoodangu kasv 75 protsenti. Erilist tähelepanu pöörati sööklate avamisele tehastes ja õppeasutustes. Sel perioodil oli Eesti riikliku ja kooperatiivkaubanduse kaubakäive juurdekasvuks kavandatud 50 protsenti ja seda peamiselt kohalike rtessursside baasil. 20 Eesti NSV Kaubandusministeeriumi ülesandeks oli kaubanduse materiaal-tehnilise baasi tugevdamine, selvekaubanduse arendamine, lahtise väljapanekuga müügivormide juurutamine, müük näidiste järgi ja järelmaksuga müügi korraldamine. Täiustuma pidi tööstusele esitatav kaupade tellimise süsteem. Sel perioodil viidi eesrindlikele müügivormidele üle mitmed spetsialiseeritud kanga-, rõivaste-, peakatete-, raamatu-, leivakauplused kui ka raadio-, elektri- ja majapidamiskaupade kauplused. Hakati osutama mitmeid lisateenuseid, nagu rõivaste
annaabi.ee 
