Peategelane Paul Bäumer: · Me muutusime karmiks, umbusklikuks, halastamatuks, kättemaksuhimuliseks, jõhkraks ja see oli hea, sest just neid omadusi oli meil vajaka. · Meie ei murdunud, me kohandusime; meie kakskümmend aastat, mis meile nii mõndagi raskeks tegid, aitasid meid sel puhul. Kõige tähtsam oli aga see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud seltsimehelikkuse! · (A. Kropp: ,,Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud.") Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Oma enda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist
" ,,Meie sõjaväeline väljaõpe kestis 10 nädalat ja selle aja vältel kujundati meid otsustavamalt ümber kui kümne kooliaasta jooksul. Me veendusime, algul imestunult, siis kibestunult ja viimaks ükskõikselt, et mitte mõistus ei näi olevat otsustava tähtsusega, vaid saapahari, mitte mõte, vaid süsteem, mitte vabadus, vaid rividrill." ,,Kõige tähtsam oli see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud: seltsimehelikkuse!" Kui Himmelstofi kiusasid. (20) Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: ,,Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad , kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada." Iga üleelatud päev võib olla viimane. Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju, me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad
Sõbramehelikkuse tekkimine ning üksteise eest hoolitsemine (Kemmerichi saabaste loovutamise stseen, nekrutite õpetamine ja kaitsmine turmtules). Meie ei murdunud, me kohandusime; meie kakskümmend aastat, mis meile nii mõndagi raskeks tegid, aitasid meid sel puhul. Kõige tähtsam oli aga see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud – seltsimehelikkuse! Toit kui esmane mure, labane meelelahutus, kaaslaste isiklike esemete omistamine. Rasked olukorrad on eelduseks primitiivsete, esmaste vajaduste esileseadmiseks. Elu on Remarque’i jaoks ülim väärtus ning tema jaoks seisneb elu mõte selles, et elu tuleb läbi elada, läbi tunnetada ning seejuures ei tohiks kitsendada teiste samasugust õigust. Tapmine on Remarque’i jaoks üks suurimaid üleastumisi, kuigi samas on surm ka
annaabi.ee 
