Haridus Eesti kultuuris
Koolide kõrval oli nii talu- kui linnalaste harimisel olulisel kohal rahvapedagoogika.
Eluks ja tööks vajalikud oskused õppis talulaps täiskasvanute kõrvalt erilise koolituseta.
Pikkadel talveõhtutel istus pere koos rehetoas, kus tegeleti käsitööga ja siis oli emal või
vanaemal laste jaoks aega.
Linnalaste haridus olenes vanemate positsioonist, ent üldjuhul kujunes sellest eelkõige
ametiõppimine. Keerulisema käsitöömeistriks saadi vaid pikkade õpipoisi- ja
selliaastate järel, kusjuures viimastega võis seostuda ringirändamine.
Kirikutes lauldi gregooriuse koraale, mis tundusid eestlastele väga uudsetena. XIV
sajandist peale hakati kasutama kirikuis orelit, mis pidi muljet avaldama. Eestlased
võtsid omaks torupilli. Peale kirikumuusika levis Eestisse ka ilmalik lihtrahvamuusika,
mida kandsid palgalised linnamuusikud ja läbirändavad moosekandid.
Varrastel kudumine on Eestis tuntud juba 14. sajandil. See oskus pärineb idamaadest ja
annaabi.ee 
