ametis olla Euroopa linnades kujunes välja tsunftisundus ehk kord, mis lubas teatud erialal töötada ainult vastava tsunfti meistril Igal tsunftil oli oma põhikiri ehk skraa Tsunfti etteotsa valiti tsunftivanem Käsitööameti õppimine Ameti õppimist pidi alustama juba noorelt käsitöömeistri juures õpipoisina Lihtsamatel kutsealadel piisas meistriks saamiseks aastast, kuid keerulisematel aladel läks aega mitu aastat Sellele järgnesid selliaastad, kus pidi end täiendama teise linna meistri juures Selliaastatele järgnes meistritöö sooritamine ning tsunftiliikmeks vastuvõtmine Uus tsunftiliige pidi kaaslasi tsunfti vastuvõtu puhul kostitama Tsunftimeister pidi olema abielus sama eriala meistri tütre või lesega Naiste tegevusalad ja ametid Linna ülemkihti kuuluvad naised tegelesid suur- või kaugkaubandusega Nad tegutsesid veini,- vürtsi- või metalliäris
1920. Tsunft oli ühe eriala linnakäsitööliste kutseühing, ühtlasi liikmete eraelu reguleeriv seltskondlik, kiriklik ja sotsiaalhoolekandeorganisatsioon, kuhu kuulumine oli käsitöölistele üldsiselt kohustuslik, andes õiguse kutsealal tegutseda. Tsunftid kaitsesid oma liikmeid konkurentsi eest, reguleerisid tootmise laadi ja ulatust, toodangu hindu ja turustamist. Tsunfti liikmeteks olid meistrid (töökojaomanikud), kes olid läbinud õpipoisi ja selliaastad ning sooritanud kutseeksami. Peale käsitööliste moodustasid tsunfte väikekaubitsejad ja transporditöölised. Enamik tsunfte hõlmas mitme kutseala inimesi. Tsunftisund kaotat Balti kubermangudes 1866. Eestis lõplikult 1920. Sakslastest kaugkaupmehed moodustasid linnae valitseva elemendi. Juhtivat osa kaubanduses etendas Hansa Liit, nim. Ka Linnade ehk Saksa ja Liivimaa linnad. Tugeva merevõimuna koondas liit enda kätte Lääne- ja Põhjamere-äärsete maade transiitkaubanduse,
annaabi.ee 
