haaratud selja ja/või kaela mitmed osad: luu (lülid), lülidevahelised kettad, mis lülisid eraldavad; ümbritsevad lihased ja ligamendid või seljaaju ja sellest lähtuvad närvid (Esmaabi käsiraamat 2004: 165). Lülisambavigastuste ja murruga kaasneb oht seljaaju kahustusele. Kaela ja seljatraumaga võib kaasneda osaline või täielik halvatus. Seljaaju traumadest 40% hukkub 24 tunni jooksul. (http://www.slideshare.net/aasake/traumad-prutused-nikastus- nihestus-luumurrud). Kindlateks selgroovigastuste tunnusteks on surin jäsemetes ja mõne kehaosa tundetus, nõrkus või liikumatus. Kuidas tekib vigastus? Ükskõik milline järgmistest olukordadest peaks juhtima inimese tähelepanu lülisambavigastuse võimalikule esinemisele: * kukkumine kõrgusest; * ebaharilik kukkumine võimlemisharjutusi sooritades või batuudilt; * madala veega basseini sukeldumisel löök vastu põhja; * kukkumine hobuselt või mootorrattalt; * ragbit mängides palli ümber rüselemine;
juures ja vaadatakse pealt, kuidas kannatanu lebab maas. Kui kiirabi tulekuni ei osata ise midagi teha, siis võiks pealtvaatajast vähemalt nii palju abi olla, et vigastatule mõni soe riideese peale panna. Seda muidugi külma ilmaga. Kuumal päeval oleks abi sellestki, kui seista nii, et päike ei paistaks kannatanule otse peale. Varju viimisega ehk liigutamisega peab olema hästi ettevaatlik. Eksitakse, kui hakatakse kannatanut sakutama või tõstma, eriti ohtlik on see selgroovigastuste puhul. Võimaluse korral tuleb vigastatu paigale jätta ja tagada vabad hingamisteed. Kui kannatanu on teadvuseta, aga hingab ja pulss tuksub, siis keerata ta ettevaatlikult külili. Lämbumisohu vältimiseks peab pea olema sellises asendis, et suhu valguv veri või okse ei läheks hingamisteedesse, vaid pääseks suust välja. Hoolitseda tuleb ka selle eest, et keel kurku ei vajuks, seegi võib lämbumise põhjustada. Elustamine
jõududega kui jõutreening. Eriti ohtlikuks muudab asja see, et reeglina tulenev koormus nimetatud tegevusest on väga järsk ja plahvatuslik, sageli põrutava iseloomuga, mis asetab liigesed, sidemed ja kõõlused eriti vigastusohtlikku olukorda. Kuid sellise iseloomuga jõud asetavad kasvavatele luudele ja liigestele mitu korda suurema koormuse ja pinge, kui jõutreeningus kasutatavad raskused. Ajavahemikul 1977-1988 kannatas 90 ühe USA keskkooli jalgpalluritest selgroovigastuste käes, neist viiekümnel oli koguni ajukahjustus. Kui paljud jõutreeninguga tegelevad inimesed või noorsportlased kannatavad ajukahjustuste all? Samuti ei ole ortopeedid tuvastanud jõutreeningu negatiivset mõju inimese liigestele. Teadusuuringud annavad pigem tõestust sellest, et inimesed kes tegelevad jõutreeninguga, on tugevamad luud, liigesed ja sidemed. Suureneb ka luude mineraalne tihedus. Teadmised kehakultuuri vallas on Ida-Euroopamaades märksa suuremad
annaabi.ee 
