TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4. Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama. Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kui viivisenõude lahendamiseks esitatud faktilised asjaolud oli puudulikud tulnuks ringkonnakohtul hagejale selgitada asjaolude täpsustamise vajadust. Seega jättis ringkonnakohus seadusest tuleneva selgitamiskohustuse (TsMS § 348 lg 1, § 351) täitmata TsMS § 230. Tõendamise ja tõendite esitamise kohustus
kohta. Tõendiks olev teave muudab tähtsust omava asjaolu esinemise rohkem või vähem tõenäoliseks ja on seega eelkõige küsimus loogikast. Tõendi asjakohasusel parameetrina on 2 võimalikku väärtust: tõend on kas asjakohane või mitte. Sealjuures tuleb silmas pidada, et poolte ja kohtu seisukohad selles osas, millised asjaolud ja seega millised tõendid konkreetses asjas tähtsust omavad, ei pruugi kokku langeda, ja selles küsimuses üksmeele saavutamine on üks kohtu selgituskohustuse eesmärke (3-2-1-145-14, p 15). Tõendi usaldusväärsus eelkõige tõendiallika võime adekvaatselt vastu võtta, salvestada ja edasi anda tõenduslikult olulist teavet. Usaldusväärsust mõjutavad erinevate tõendiallikate puhul erinevad tegurid, mis on aga objektiivselt kirjeldatavad: tunnistaja ütluste usaldusväärsus sõltub nt neljast faktorist: tunnistaja motiiv valetada (siirus), asjaolude tajumise tingimused, sh tunnistaja terviseseisund, tunnistaja mälu ja keelekasutus
annaabi.ee 
