määratleda paljudes maailma keeltes. Säärased on nt peamised sõnaliigid, mida vahel nim primaarseiks grammatilisiks kategooriaiks. Sõnu võib muutmise seisukohast jagada kolme pearühma: sõnad, mis muutuvad arvus ka käändeis (noomenid ehk käändsõnad); sõnad, mis muutuvad ajas ja pöördes (verbid ehk pöörd-ehk tegusõnad) ja sõnad, mis üldse ei muutu (partiklid ehk muutumatud sõnad). Morfoloogilisi muutumiskategooriaid võib nimetada sekundaarseiks grammatilisiks kategooriaiks, kuna saab mõelda, et nad on sõnaliigist sõltuvad. Noomeni (käändsõna) muutmises on grammtiline arv ehk nuumerus universaalne kategooria. Ainsus ehk singular on tavaliselt paari markeerimata liige, mitmusel ehk pluuralil aga on olemas eriline tunnus. Mõnes keeles on olemas eraldi arv kahe jaoks, kaksus ehk duaal. Paljudes indoeuroopa keeletes jagunevad noomenid allkategooriateks grammatilise soo ehk geenuse järgi
kus nende vastu hääletati. Et EL pole suveräänne riik, võib ta tegutseda ainult neis sfäärides, kus talle suveräänsus delegeeriti. Seega siis ainult asutamislepingutega antud õigustes. Asutamislepinguid (nüüdses kõnepruugis rahvusvahelisest ajakirjandusest ka aluslepingud) nimetatakse ka EL-i primaarseteks õigusaktideks. Asutamislepinguist tuletatud õigusakte nagu määruseid, otsuseid ja direktiive aga nimetatakse sekundaarseiks õigusaktideks. Sekundaarsete õigusaktide tüübid ja nende kasutuse soovitavad valdkonnad on hästi ära määritletud Rooma lepingu vastavate artiklitega. Samas on EL-is valdkondi, mida ei reguleerita EL-i üldiste seadusandlike aktidega vaid hoopis liikmesriikide vahel sõlmitavate konventsioonidega, mida sätestab Rooma lepingu 220.artikkel. Selliste konventsioonide tüüpalaks on EL-i õigus- ja sisepoliitika alane koostöö. Rooma lepingu 189
annaabi.ee 
