Imperatiiv on normi keeleline vorm. Normilause grammatiline sisu ei ole siiski otsustav, üsna tavalised on jutustavad normilaused. Nimelt puudub õigusnormis tegelik käskija. Õigusnormi objektiks võivad olla kodanikud või ametiisikud. Esimesel juhul räägitakse primaarnormidest. Primaarsed normid sätestavad kodanike käitumist. Ametiisikule määratud normid on sekundaar-ehk reaktsiooninormid. Nendega määratakse kuidas ametiisik peab toimima, kui käitumisnorme on rikutud. Primaar-ja sekundaarnormidest on eraldatud ka veel kolmas normirühm ja see on reageerimisviisi normid. Reageerimisnormid väljendavad mängureegleid, millest ametiisikud peavad kinni pidama asja otsustades. Reageerimisviisi normide erirühm on presumtsiooninormid. Õigusnormis on alati kolm struktuuriosa: 1. Õiguslik fakt 2. Sunnielement- see ühendab õiguslikud faktid ja tagajärjed üksteisega. Õigusnormi struktureeritud tagajärjesuhe on imputatsioon, see on inimese seatud sunnivahekord. 3
h kodanike) käitumist, sellepärast on K. Makkonen kasutanud teistsugust mõistet: käitumisnormid. Ametiisikutele määratud normid on sekundaar- ehk reaktsiooninormid - neis on sätestatud, kuidas peab ametiisik toimima, kui käitumisnorme on rikutud. Nii primaar- kui ka sekundaarnorme võib esitada õigusaktis vormis, mis lubab normi loogikast lähtudes tunnetada kindlat struktuuri, sellesse normi struktureeritud elemente. K. Makkonen piiritleb primaar- ja sekundaarnormidest veel kolmanda liigi: reageerimisviisi normid. Nende objektiks ei ole ei kodanike käitumine ega ka ametniku reaktsioon kodaniku õigusvastase käitumise juhul. Neis sätestatakse kord, mille kohaselt (s.t kuidas) ametnikud peavad kodanike õigusvastase käitumise juhtusid lahendama (kuidas sisaldus reaktsiooninormis). Nende normide näitena esitatakse protsessi juhtimist ning tunnistuste arvestamist reguleerivaid norme. Prof A
annaabi.ee 
