ja seejärel kaemusest kõik see, mis kuulub aistingu juurde, niisiis värvid, helid, soojus- aistingud jne. Tulemusena peaksid järele jääma meelelisuse kogemusest-sõltumatud vormid. Olles puhtad vormid ei ole need ise meeleliselt tajutavad. Olles aprioorsed kaemused on ruum ja aeg paratamatud ning üldised. Niisiis ei ole nad sõltuvad üksikindiviidi meeleorganitest, vaid on kõigi inimeste ettekujutustele alati paratamatult aluseks – nad on struktuurid, mis kuuluvad mitte “seisunditeadvusesse”, vaid “teadvusesse üldse”. Üldiselt peame me ju ruumi all silmas mitte üksnes nähtustekogemuse ja loodusteaduste kaemusruumi, vaid ka igapäeva- elu tegevus-ruumi nagu psühholoogia, kunsti ja kirjanduse poolt kujutatavat läbielamis- ning meeleolu-ruumigi. Sarnaselt erineb ka kaemusaeg tegevus- ja elamusajast. Kuid Kant oma mõistus-kriitika meelelisuse-käsitluses peab silmas üksnes kaemusruumi välisuse ja üksteise
Paratamatus ei lase aga seisundi muutuseid; seega seisunditeadvus ei anna objektiivset teadmist. Seega on lisaks seisunditeadvusele on teadus üldse, mis on muutumatu struktuuriga. Teadvus on subjekt, mis loob objektiivset teadust. Meelelises on kindlad struktuurid ehk vormid, mis olid siis aeg ja ruum(meelelisuse puhtad vormid). Puhtad aru vormid ehk puhtad aru mõisted, mida tuleb eristada empiirilistest mõistetest. Seisundid on need, mis ajas ja ruumis on. Seisunditeadvusesse kuuluvad kaemusesse. Otsustustegevus jaotatakse kaheks: üks on see, mis toimub seisunditeadvuses(mõtlemine – ettekujutuste ühendamine ja lahutamine); kui ettekujutuste ühendamine-lahutamine toimub seisunditeadvuses(tajude põhjal loome otsustuse), siis see annab ainult taju otsustusi. Seisunditeadvusel on mõned piirangud: piiratud kindla tajuseisundiga(situatsiooniga). Teadvuses on puhtad mõisted. Mõtlemisel on võime luua puhtaid mõisteid. Objektisuhe – ?.
annaabi.ee 
