Tuuletallaja
ta mingi nähtamatu traadi otsas, suhteliselt pika ja ümara otsaga saba kasutab lind tüürina. Kui
keegi ilmub nähtavale, võib tuuletallaja tihti raplemise katkestada, laskuda pisut allapoole ja
uuesti rapelda. Kui ta on avastanud sobiva saagi, laskub ta järk-järgult. Lõpprünnakuks on
kiire sööst maapinnale ning küünistega rabamine sellisel juhul õnnestub ohvril harva
pääseda. Aeg-ajal võib tuuletallaja ka lihtsamalt oma saaki rünnata ja alustada oma sööstu
seirepaigast. Just sellise raplemise kaudu on tuuletallaja saanud oma nime, rappelennul
varitsemine on otsekui tuule tallamine.
Ehkki tuuletallajad kuuluvad tõeliste päevakullide rühma, on nad kaugelt edukamad
kui sugukonna teised liikmed jahti pidama ka hämarikus või kuuvalgel. Isalinnud teevad seda
sageli kevadel, kui nad peavad pingutama, et ära toita nii emalindu kui ka poegi, ja nende
koormus on suur.
annaabi.ee 
