I.Loeng. Kakskeelse lapse all ei mõtle me ainult kakskeelseid vaid ka mitmekeelseid lapsi. Kakskeelsust nimetame mitmekeelsuse prototüübiks. Siin aines keskendume just keelelisele eripärale. Saame teadmisi millega on vaja arvestada õpetades kakskeelset last. Kakskeelsel lapsel tuleb keele õppimise käigus õppida keelekoode vahetama ja loomulikult võib sel ajal tulla ette keeltekoodide segistamist. Samas on mitmekeelne laps aga väga huvitav ja nendelt on ka meil palju õppida. Kuna tänasel päeval on meil eestis umbes 211 erinevat emakeelt, siis me peame pöörama tähelepanu nende laste õpetamisele - kelle kodune keel või ühe vanema emakeel on teine. Meie poliitikud tahavad teha eesti koolid eest keelseks just seetõttu, et võimaldada kõigile võrdseid võimalusi. Erinevate keeltega kokkupuude on muutnud ka meie enda keelt. Meie
Kõigepealt omandatakse kons-vok kontrast, seejärel kergemini ja hiljem raskemini artikuleeritavad häälikud. Kõige raskem on eesti lastele r, rasked on ka s, l, k ja õ. k: mõnedel lastel väga varakult, teistel viimase konsonandina. Võimalikud probleemid: - h. puudumine, - h. asendamine e substitutsioon (üldlevinud ja individuaalsed substituudid) [Sandril t s-i asemel näit tuvila], - h.-te segistamine, - h. moonutamine [r]. Suht vähe on eesti keeles häälikute segistamist, sest meil puuduvad rasked kontrastid (näit susisevate häälikute või helilise- helitu kontrast). Segistatakse r-l, t-k ja mõningaid teisi [v-r Sandril vävar, st metatees]. Substituudid on normaalse arengu korral akustiliselt erinevad, artikulatoorselt lähedased. Väärarengut osutavad sellised substituudid, mis on akustiliselt lähedased. EE keele põhjal eelnevale lisaks (E. Lepik) - häälik ei tule kasutusele kõigis positsioonides (näit kaashäälikuühendites hiljem)
häälduskoha poolest aga lähedased. Hälbelise arengu korral on aga substituudid kõlalt õigele häälikule lähedased,motoorselt aga oluliselt erinevad, nt uvulaarne r, lateraalne s. Eesti laste hääldamist iseloomustab: Häälik ei tule kasutusele sõna kõikides positsioonides. reeglina on hääliku hääldamine kergem lihthäälikuna, raskem häälikuõhendeis, kus ta võib esialgu puududa. Esineb kõla, moodustuskoha ja -viisi poolest sarnaste häälikute asendamist ja segistamist., häälikute järjekorra muutmist, ärajätmist. Väikelaste kõnele on iseloomulik palatalisatsioon ja üldine ebaselgus. sageli esineb ka interdentaalset hääldamist. Sünade lühenemisel jätavad lapsed harilikult ära rõhutuid silpe: eesti oma sõnades säilib sõna algus, võõrsõnades võib rõhutu algussilp ära kaduda(pala pro palavik, raas pro garaaz). Häälikute ärajätmine ehk elisioon on väga levinud, enim jäetakse ära konsonante(aktor pro traktor)
annaabi.ee 
