3 Aastal 1981 loodi Turvaste Valgejärve-nimeline kaitseala. Oma praeguse nime ja piiridega on aastast 1999. Eesmärgiks on Valgejärve ja seda ümbritseva maastiku kaitse. Valgejärv on Eestis unikaalne. Valgejärv on kõigest 0,5–1 m sügavune, kuid selle põhja katab 2–3 m paksuselt järvelubi. Lubi tekib ilmselt sinna voolavate lubjarikase allikate mõjul. Järv kuulub lubja- ja segatoiteliste järvede rühma. Vesi on hele ja põhjani läbipaistev. Elustik on seal vaene. Valgejärve ja selle ümbrus on toitumis- ja pesitsusalaks paljudele linnuliikidele. Valgejärve maastikukaitseala kaitse-eesmärk on elupaigatüüpide – vähe- kuni kesktoiteliste kalgiveeliste järvede, rabade, siirde- ja õõtsiksoode, lääne-mõõkrohuga lubjarikaste madalsoode, nõrglubja-allikate, liigirikaste madalsoode, vanade loodusmetsade ning rohunditerikaste kuusikute kaitse. Joonis 1
Atsidotroofsete järvede madalt pH tase (<4) hoolimata nende paiknemisest mineraalmaal. Kõrge humiinainete sisalduse tõttu on nende järvede näol arvatavasti tegemist kõige tumedaveelisemate veekogudega Euroopas. Humiinainete rohkus on tingitud intensiivsest veevahetusest metsa- ja soorikaste aladega. Vee värvus varieerub tumepruunist punakaspruunini. . Nad on teravalt kihistunud ning hüpolimnionis puudub enamasti hapnik. Praeguseks on need veekogud siiski üha enam omandamas segatoiteliste järvede jooni. Atsidotroofsed järved erinevad düstroofsetest suurema fütoplanktoni biomassi ja klorofülli hulga poolest. Düstroofsed järved on enamasti rabades asuvad veekogud. Tekkelt jaotatakse nad primaarseteks ja sekundaarseteks. Primaarsed rabajärved on jäänukid soonõos laiunud suurematest veekogudest, mille pind on raba arenedes vähenenud(sügavad järved). Selle tulemusena on praegune järv jäänud raba keskele või surutud selle servas vastu mineraalmaad
annaabi.ee 
