majanduskeskusi. Paraku on Eesti üsna väike riik, ekspordinäitajad pole kuigi suured, samuti pole Eesti üks rahvusvaheline juht rahastamises ja suurim finantskeskus Euroopas. Seepärast arvan, et Eestist vaevalt saab regionaalne majanduskeskus. 4.Kuidas sekkub riigivõim majandusellu turumajandusega riikides? Laissez-faire’i ja vaba turu käsitluse puhul on hindadesse, teenuste ja toodete pakkumisse riigi sekkumine vähene või puudub üldse. Heaolu, sekkuva või segamajandusel põhineval kapitalismis mängivad turud domineerivat rolli, kuid on mõningal määral valitsuse poolt reguleeritud, eesmärgiga korrigeerida turutõrkeid või soodustada sotsiaalset heaolu. 5.Mille poolest erineb sotsiaalne turumajandus klassikalisest turumajandusest? Reaalsuses ei eksisteeri turumajandust puhtal kujul, sest valitsused ja ühiskond reguleerivad neid erineval määral. Enamik eksisteerivaid turumajandusi kasutavad teataval määral planeerimist või
India Vabariik Jawaharlal Nehru juhtimisel (1950-1964) India poliitilised juhid tegelesid aktiivselt riigi majandusliku ülesehitamisega ja sellega seotud sotsiaalsete plaanidega. India jagamisel oli jäänud India valdustesse tööstus ja maavarad, kuid nende kasutamiseks vajalikud finantsid ja põllumajanduslik tooraine olid jäänud Pakistani aladele. Juba Teise maailmasõja lõpupäevil töötati välja plaan sõjajärgseks 15 aastaks, mis põhines segamajandusel. Seda plaani arvestas 1950. a Nehru juhtimisel tööle hakanud Rahvuslik Planeerimiskomisjon. Peeti silmas ka NSVLi varasemaid viisaastaku plaane. 1951. aastal alustas India oma esimese viie aasta plaani elluviimist. Rõhk oli pandud agromajandusele, irrigatsioonile ja rasketööstusele. Finantside vähesus sundis appi kutsuma välisriike. 1 Majanduslikud raskused tõid endaga kaasa streigiliikumise, tööpuuduse ja talurahva
India jaotamisel (1947) oli vabariik pärandiks saanud küll valdava osa endise Briti India tööstusest ja maavaradest, kuid nende kasutamiseks oli vaja finantse ja põllumajanduslikku toorainet, millest suurem osa oli jäänud Pakistani piiridesse. Juba Teise maailmasõja lõpupäevil oli grupp India tööstureid, sealhulgas M. K. Gandhi sõbrad Ghanshyam Das Birla ja Jehangir Ratanji Dadabhoy Tata töötanud välja nn. Bombay plaani sõjajärgseks 15 aastaks, mis põhines segamajandusel. Seda plaani arvestas 1950. aastal J. Nehru juhtimisel tööle hakanud Rahvuslik Planeerimiskomisjon. Suurel määral peeti silmas ka NSV Liidu varasemaid viisaastaku plaane. Olulisel kohal olid toitlusprobleemid. Juba 1949. aastal oli J. Nehru pöördunud korduvalt USA poole kuni kolme miljoni tonni nisu saamiseks pikaajalise krediidi alusel. USA valitsuse kõhkluse kasutasid koheselt ära NSV Liit ja Hiina omapoolsete pakkumistega. 1951
annaabi.ee 
