puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu- urbi, isegi kanarbikku. Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. jõululeib- enamasti tehti hapendatud rukkijahust. Tava leivast erines jõululeib oma erilise kuju poolest. Tehti seakujulisi, kuhikuga, auguga, et saaks küünla hiljem kaunistuseks panna. Jõuluorikas oli pikerguse kujuga, küllaltki suur ja sellest vormiti siga, sõrmega tehti keskele maagiline viiskand. Jõululeib oli ümara kujuga läbimõõduga u 31 cm ja kõrgusega 12 cm. Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe, põrsaluu või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris, mida tehti sageli odrajahust.
Tingimata valmistati tanguvorsti. Kardeti äpardust sigadele kui vorstid laual puudusid. Vorsti söömine tähendas majasse õnne toomist. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest. Üldiseks kombeks oli näärileibade kaunistamine ja nendele mitmesuguste kujude andmine. 2 Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu. Siis küpsetati seakujulisi leivapätse. Leibu kasutati tihti ka ennustamiseks. Tõnisepäeva (17. jaanuar) peeti talve keskpaigaks. Et seapidamine hästi edeneks, söödi tõnisepäeval seapead või ainult seakõrva hapukapsaste, ubade ja hernestega. Küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetatigi seaselgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Traditsiooniliseks vastlapäevatoiduks oli oa- või herneleem seajalgadega
annaabi.ee 
