Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Linnastumise ja tööstusühiskonna arengu käigus on kodune leivategu üldiselt unustusse jäänud. Tööstuslikult valmistatakse tänapäeval suures valikus erinevate lisanditega (linnasejahu, siirup, terad, seemned, erinevad maitseained) leibu. Tume rukkileib on eestlaste armastatumaid ja
soojendati. Laud pidi olema rikkalikult kaetud. Jõuluööl pidi tuli kaminas põlema (päikesekummardamise tava) kogu öö. Jõuluööl oli toit laual (osana esivanematekultusest) ja süüa tuli seitse korda - et olla järgneval aastal terve ja tugev. Külluslik jõululaud tähendas piisavalt toitu kogu tulevaseks aastaks. Joodi koduõlut. Jõululeib - jõuluorikas - seisis laual, seda aga ei söödud, vaid säilitati jõulude järel viljasalves. See leib oli seakujuline, sest siga oli Euroopa rahvastele viljakuse kehastus. Jõuluvorstid ehk makid tehti tangupudrust, millele lisati rasva, liha ja köömneid. Magustoiduks söödi pähkleid. Sealiha hapukapsaga ja verivorsti söömise tava on suhteliselt hiline. Jõululaupäevased tööd lõppesid tavaliselt juba lõuna ajal saunaskäiguga. Siis pandi selga uued puhtad riided ja jäädi jõule ootama. Peeti laulu-, jõu- ja osavusmänge, külanoored käisid niisama ringi
Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Peres tohtis leiba lõigata ainult peremees. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Eesti rukkileiva valmistamine 5 l sooja vett 100 g juuretist 6–7 kg rukkijahu 1 sl soola 2 sl köömneid Juuretise valmistamine: 2–3 tahket leivaviilu leotada vees, peenestada, lisada natuke rukkijahu, suhkrut ja
Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. · Austa leiba, leib on vanem kui meie. · Leiba on alati pühaks peetud. Leiba ei tohtinud pilduda ega leivaraasule peale astuda. · Kui laps juhtumisi leivatüki maha pillas, pidi ta leivale suud andma.
annaabi.ee 
