Maatöökiste ja väikemajapidajate haridusalane koolitus. Ühistegevuskoda Orienteerunud ühistutele ning nõustamis-tegevus toimus eelkõige selles suunas. Lisaks andsid nõu mitmed ühingud ja seltsid. Suuremad organisatsioonid Eesti Aianduse ja Mesinduse selts (1902) Eestimaa Sooparanduse Selts (1908) Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Selts (1919) Eesti Linnukasvatajate Selts (1919) Eesti Angelnite Kasvatajate Selts (1919) Maakarjakasvatajate Selts (1920) Eesti Seakasvatajate Selts (1922) Kontroll-ühingute Liit (1924) Eesti Nisukasvatajate Ühing (1933) Nõuded põllumajanduse paremaks muutmiseks Otsekohene agrnonoomiline abiandmine jäägu vabade organistastsioonide hooleks. Põllutööministeeriumi kohustuseks jäägu toetus ja järelvalve. Seltside töö ühtlustamiseks on tarvilik keskorganisatsioon. Igas maakonnas olgu põllumeeste keskseltsid. Ülesannete kooskõlastamiseks ja teostamiseks loodagu Keskseltside Liit.
Talupidajate Põllumajandusliidu nõuandeala juhatajana ja aastail 1929-1932, Talumajanduse Nõuandebüroo eriteadlasena. Viimase üleminekul loodud Põllutöökoja alluvusse siirdus Th. Pool püsivalt elama Piistaoja tallu. Biograafilised andmed Th. Pool oli tegev Põllumajandusliku Uuri-mise ja Katseasjanduse Komitee mitmes sektsioonis, Riigi Majandusnõukogus, Veiste Tõuaretuse Komitees, Karja Kontrollühingute Liidus, Seakasvatajate Seltsis, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühingus, Riigimõisade Valitsuse nõukogus, Põllutöökojas, A.S. "Eesti Fosforiidi" nõukogus ja Eesti Agronoomide Koja nõukogus. Th. Pool oli Eesti Hollandi-Friisi Karja Tõuseltsi asutajaliige ja seltsi esimees 20 aastat. Ta oli Eesti Niidu ja Karjamaa Arendamise Ühingu esimees üle 10 aasta. Ka oli Th. Pool mitme põllumajandusajakirja toimetuse liige (J. Mets, 1965). Biograafilised andmed Th. Pool sai tuntuks ka rahvusvaheliselt
1000 elaniku kohta 216, 1916 a oli sigu 304 288, ehk 1000 elaniku kohta 234 siga. Sama avu esitab ka Th. Pool (Agronoomia, 1921) 1922 a koostati Põllumajanduse Peavalitsuse poolt seakasvatuse arendamise kava. Oluliseks peeti piimakarja- ja seakasvatuse koosarendamist, kuna sigu peeti kõige paremateks lõssi ja teiste jääkproduktide väärindajaks. Eesmärgiks oli peekonisigade tootmine ja eksportimine, et välisvaluutat teenida. 1.märts 1923 a asutati Eesti Seakasvatajate Selts (ESS), kelle peamiseks ülesandeks oli Eesti oludele vastavate sigade aretaminej a peekonsigade kasvatamise propageerimine. 1923. a seakasvatuspäevadel alustati suurt selgitusaktsiooni üle maa, anti välja 20 000 lendlehte ,,Kasvatage peekonisgu1", pidevalt korraldati kursuseid, anti välja erialakirjandust. 1923 a ostis ESS Inglismaalt 30 jorksiri ja 9 saksa väärissiga, kellega pandi alus meie esimestele sugulavadele.
panema koha peale. Samuti üks spetsiifiline Liivimaa fenomen on küla kalmistu. Suurte kihelkondade puhul aksepteeriti seda, et lisaks kihelkonnakiriku juures asuvatele kalmistustele olid omad kalmistud ka külade juures. See, millised pühakud on talupoegade jaoks olulisemad olnud, seda on raske öelda, just allikate puudusel. Kui vaadata neid andmeid, mis päevadel kultusüritusi tehtud, siis viitab see argraarkalendri pühakute tähtsusele. Püha Antonius, kes oli sigade ja seakasvatajate kaitsepühak - viitab talupoegade agraarmaailmale. Miks nende rajamine keelati - see on seotud sellega, et kihelkonnakirik jäi kohalike kabelite tõttu vaesemaks. Heldur Päll? on omal ajal uurinud ristiusu mõju maaelanikkonnale nende eesnimde põhjal. Ta usub, et kristlik nimi viitab pühakukultuse aksepteerimisele. Kasutas allikana vakuraamatuid. Harju- ja Läänemaal on kristliku nimede
annaabi.ee 
