ega ka ümberkirjutusena, küll aga on teada seadustekogust üksikuid fragmente ja seaduseteksti lõikude rekonstruktsiooni, mis on kogutud ja meile teada hilisemate autorite teostest. Fragmentideks on sõna- sõnalised tsitaadid seaduse tekstist ja teine osa on seaduse sätete ümberkirjutised, mis annavad meile osalise ülevaate seadusekogust. Seadustekogu pärineb 5. sajandist eKr ja teada olevad fragmendid on kirja pandud 1. sajandist eKr kuni 6. sajandini pKr ja üht osa seadusetekstist on redigeeritud veel 9. sajandil. Kuna seadustekogu on läbinud rohkem kui tuhat aastat, siis on ka see teinud vastavalt läbi suuri muutusi nii seadusetekstides kui ka ladina keeles, millest hilisematel juristidel tuli paratamatult leppida teadmisega, et keeruline on mõista kunagiste seadusandjate mõtteviisi kirja pandud seaduse ees. Juristidel oli raskusi erinevate terminite mõistmisega juba 200 a. eKr, mil seadusekogu edasisel töötlemisel tuli
oli Serviuse õpilase Trebatiuse õpilane. Oma nime sai koolkond Labeo õpilase Proculuse järgi (D. 1, 2, 2, 52; 53). Prokuliaane nimetati uuendusmeelsemateks, sest nemad järgisid Serviuse traditsiooni, mille kaudu tulid Rooma õigusteadusesse eelklassikute loomuõiguslikku traditsiooni asendav süstemaatiline mõtlemine instituutides, loogilised tuletused ning tõlgendamisel grammatilise tõlgendamise (lähtumine seadusetekstist) kasutamine. Prokuliaanidest juristid kirjutasid sageli nn probleemkirjandust: epistulae, responsae, quaestiones (kirjad – juristide omavaheliste küsimuste arutelud, vastused – lahendused üksikutele küsimustele, küsimused – juriidilisi probleeme analüüsivad teosed), tsiviilõigulikke ülevaateteoseid prokuliaanid üldiselt ei kirjutanud.. Teise 1. sajandil tekkinud koolkonna, sabiniaanide, rajajaks nimetab Pomponius (D. 1, 2, 2, 47; 48) Capitot
annaabi.ee 
