võimsaks kasvanud, et neid saab võrrelda eraldiseisvate riikidega. Suurettevõtetel on palju sarnasusi ainukese vahega, et ettevõtte ülesanne on teenida kasumit, riigi ülesanne on hoida ning aidata enda riigi sees elavaid inimesi. Seeläbi on juba algusest peale nende kahe poole vahel erimeelsused olemas. Olukord on tänapäeval aga nii kaugele läinud, et kui firmade pool teenib aina suuremaid kasumeid, siis riigid peavad kas laenu võtma, oma seadusandlusi firmade jaoks alandama või siis kuludelt tagasi tõmmata (riik ei ole hea ettevõte). Selletõttu võivad paljud inimesed kannatada, sest tihtipeale viivad multinatsionaalsed suurkorporatsioonid riikides läbi ettevõtmisi, mis kas halvendab inimeste elu või siis kahjustab keskkonda. Firmad loomulikult rikastuvad ja tugevnevad, küll aga riikide probleemid suurenevad. Praegusel ajal on ka tänu suurele rikkusele ning inimeste ahnusele ohus ka riikide demokraatiad, sest seaduseloojad pole
peaksime arvestama, kui tahame tungida ranniku keskkonda ja siin ennast õigete ja heatahtlike peremeestena tunda? Arvan, et eeskätt peaksime rannikul tegutsema nii, et me seda äärmiselt omapärast ja kiirelt muutuvat keskkonda ei muudaks halvemaks, ja et see meie insenerliku tegevuse tulemusel ei muutuks halvemaks ka tulevikus. Tegutsegem siis rannikul selliselt, et ka meie järeltulijatel ei oleks põhjust meile midagi ette heita! Konflikt inimene ja loodus: seadusandlusi tuleks järgida, hetkel oskavad arendajad küll inimestele ilusti ära seletada kõik, et oma tahtmist saada. Praeguseks on maakondade juures keskkonnaametid, kes jälgivad, et seaduse punktid oleksid täidetud. Tehakse keskkonnamõjude hindamisi, planeeringuid, kuid inimene üritab ikkagi neist kõrvale hiilida, eriti arendajad. Inimtegevus rannikul intensiivistub. Randade hõivamisel tehtud vead on paljus tingitud randlate ehituse ja arengu näilises lihtsuses
need reeglina kehvemad. Erandi moodustavad põhjamaade maakonna- ja maaseadused. Selgituseks: maal mõisteti õigust feodaalsüsteemi raames ning feodaalse lääniõiguse järgi. Õiguse mõistmine oli feodaalsete õiguste konflikte puudutavad. Vaevalt arvati protokollimise vääriliseks seda, kuidas feodaalaadel lahendas oma alamatevahelisi tülisid, kellest enamuse moodustasid pärisorjad. Väljaspool põhjamaid ei leidunud üldisi riigi seadusandlusi, nende asemel kujunesid välja kohaliku kehtiva õiguse kohta käivad eramärkmetel põhinevad õigusraamatud, mida ülesmärkija oli töödelnud. Kõige tuntumaks ja tähtsamaks õigusraamatuks Saksamaal oli Sachenspiegel (1230), mille autoriks oli Eike von Repgow ja mida on mõjutanud Rooma õigus. Eike von Repgow oli tähelepanuväärne isiksus oma praktilise juriidilise võime ja hariduse poolest. Eike ei olnud siiski Bolognas õppinud ja on
annaabi.ee 
