De Stijl’i maailmaparandamise püüdlused
Inimesed olid tüdinud pidevast ärevuses olemisest ning De Stijl pakkus oma lihtsa ja
uuendusliku vormikeelega rahu ja stabiilsust.
Toona levis Hollandi kunstnike seas uskumus, et asjade loodusliku kuju taga on süsteemne
ja loogilise struktuuriga kõrgem reaalsus. De Stijl’i kunstiideaaliks oli Piet Mondriani
loodud neoplastitsism, mida tähistava termini oli ta laenanud Hollandi filosoofilt ja
matemaatikult M.H. J. Schoenmaekersilt. (Kodres 2001). See tähendas, et kõiki asju oli
võimalik tõlkida mõistusega kontrollitavatesse konstruktsioonidesse. Vormiliselt aga
mõjutasid De Stijl’i põhiliselt siiski prantsuse kubistid ja teiste avangardistlike
kunstivoolude esindajate teosed. Mondrian jõudis selle tulemusel välja põhivärvides –
punaste, siniste, kollaste – ristkülikuteni, mida ta esialgu kujutas heledal taustal. Edasi
jõudis ta oma kuulsate teosteni, kus põhivärvides pinnad on asetatud võrestikku.